Blogist ja kirjutamisest.

Tervist, austatud blogilugejad!

Tahtsin kirjutada seekord natuke selle blogi olemusest ja olevikust-tulevikust.

Esiteks, miks selline blogi pealkiri?

"Subjektiivne Sport" sai valitud kindla põhimõtte pärast: minu hinnangul on spordi üliobjektiivne kajastamine kiretu ja kuiv, mõningate eranditega. Objektiivsust läheb muidugi alati analüüsimisel ja eri poolte hinnangute sissetoomisel, kuid pooldan Jaan Martinsoni, Bill Simmonsi ja teiste spordiajakirjanike arvamust, kes mõne sündmuse live-blogis või siis artiklis eelistavad rääkida pigem meeskonnast, kus saab pöialt hoida "omadele". Ameerika jalgpalliga kursis olevale Martinsonile tähendab see siis Margus Hundi koduklubile Bengalsile pöidlahoidmist ja Simmonsile Bostoni meeskondade toetamist. Loo kirevust ja elulisust silmas pidades pole erapoolikuses midagi halba, lihtsalt tuleb olla ettevaatlik ja vaadata olukordi mõnikord laiemast perspektiivist, kasutada mõne erapoolitu asjatundja arvamust.

Teiseks, kui tihti ma kavatsen kirjutada?

Esialgu plaanisin kuus kirjutada seitse korda, kuid see võib muutuda viimaste sündmuste valguses. Kuid algne artiklite formaat oli: 2-2-1-2, nädalate kaupa. Ehk siis igal kolmandal nädalal üks suurem lugu, mis võtab rohkem aega (eeltöö, kommentaarid, statistika analüüs jne). Jaanuarikuus jääb nüüd see suurem lugu vahele mitme põhjuse tõttu, millest räägin hiljem. Kuid ongi parem, muidu oleks ta tulnud kiirustades välja ja tavaliselt siis head nahka loota pole, tase on "keskmine". Nagu te olete aru saanud, siis mu kirjatükid on kohati sama pikad, kui "Faust". Hea küll, mõnisada lehte on siiski vahet.

Mõnel pole aega lugeda. Teine ei viitsi. Mul on ausalt öeldes ükskõik. See on minu blogi ja ehkki loo pikkus ei tähenda alati head kvaliteeti, püüdlen ma selle poole järjekindlalt. Siiani on tagasiside valdavalt positiivne olnud, kuid mõned üksikud on nurisenud epopöa-pikkuste artiklite üle. Loo pikkus sõltub põhimõtteliselt kahest faktorist: palju mul aega on (mida enam varsti väga palju pole, ehk tingimata proovin artikleid efektiivsemalt ja lühemalt teha) ning kui palju tuleb koguda eelinfot/töödelda andmeid.

Kolmandaks, milliseid lugusid võib edaspidi oodata?

Proovin kirjutada kuus vähemalt 3 korda korvpallist. Kuna Euroliiga pole mulle kunagi just ülivõimast muljet jätnud, siis keskendun pigem mänguilule pühendatud NBA-le (ehkki Bucksi mänge on küll vastik vaadata, Greek Freak koos John Hensoniga välja arvata) ja kodusele meistriliigale/koondisele. Kui leian mingi väga huvitava loo Euroopast, mis väärib kajastamist, siis kirjutan sellest.

Ülejäänud 4 lugu (korvpallilugu võib mõnikord olla ka SUUR lugu, ehkki luban, et veebruarikuus avalduv lugu räägib vähe teisest teemast) lähevad jagamisele. Armusin talisporti 2001. aastal, kui Veerpalu võitis Lahti 30 km klassikadistantsil Frode Estilit 0,1 sekunduga ja olen sellest ajast peale jälginud murdmaad, sekka ka laskesuusatamist ja nüüd suusakrossi. Kursis olen ka teiste aladega, nagu suusahüpped, kahevõistlus ja mäesuusatamine. Seega, seni kuni talvehooaeg kestab, võib kindlasti lugeda ühte artiklit just suusamaailmast. Suvel on laveerimist rohkem.

Kui "Suur Lugu" välja arvata, mis võib rääkida põhimõtteliselt millest iganes spordiga seostuvast, siis jääbki järgi vaid 2 artiklit. Neist üks on intervjuu mõne sporditegelasega ja teine on minu visiooni järgi reportaaž mõnest võistlusest või update minu kannatustest triatloniks valmistumisel. Ei hakka tsementi midagi raiuma, millest täpsemalt.

Neljandaks, miks ei ole ilmunud sel nädalal uusi lugusid?

Võite selles süüdistada minu soovi korraks puhata talvevaheajal (nende artiklite kirjutamine võtab aega ja suretab ka närve, sest internetikiirus Märjamaal on võrdne mu tädipoja surnud meresea kiirusega trennirattal) ja veel paari olulist detaili.

Alates blogi alustamisest olen saanud mitu pakkumist ja võimalust end panna proovile uutes projektides. Ei taha ega saa veel kõigist rääkida, aga olen kaasosaline ühe raamatu kirjutamises; seon enda blogi ehk juba õige pea mõne veebilehega; olen läbirääkimistes Utah Jazzi kajastavate ajakirjanikega (see seostub ka ühe projektiga) ja kõige olulisem märge on see, et sain hiljuti tööpakkumise ühelt ajakirjanduslikult suurettevõttelt, mille võtan suure tõenäosusega vastu. Annan endast alati parima, kui midagi ette võtan, mis mind tõeliselt huvitab/motiveerib ja kuna töö nõuab sõitmist sinna-tänna, kirjutamist, intervjuude tegemist ja üleüldiselt, palju aega ja pühendumust, siis ma ei kujuta praegu ette, kas seitse pikemat artiklit on mõistlik ja teostatav. Eelistan alati kvaliteeti kvantiteedile, seega...eks näis.

Kui tunnen, et kogu kupatus hakkab kokku varisema - töö, õpingud, trenn, vabatahtlikud projektid/ettevõtmised, meelelahutus/eraelu - siis tuleb seda blogi ümber ehitada. Aga lubadus sai endale antud, et aasta aega hoian blogi elus. Seega, 50 nädalat võib ühte-kahte artiklit nädalas loota küll. Välja arvatud juhul, kui reptiilid TeleGrami sõnul Maa üle võtavad või algab Kolmas Maailmasõda või otsustan üleöö, et sõidaks Kolumbiasse/Uus-Meremaale, et end uues keskkonnas proovile panna (viimane variant pole võimatu, kui raha kokku saan).







Järgmine artikkel ilmub teisipäeval (korvpalli-teemaline), ülejärgmine reedel/laupäeval (selgumisel, brainstorming on nädalavahetusel). Kui kõik läheb oodatult, siis hakkabki nii olema. Head lugemist.