Sotši Selgeltnägijate Tuleproov, vol. 1 (ja miks postitused ilmuvad edaspidi harvem)

Tegelikult tahtsin ma kirjutada, miks naiste murdmaasuusatamine nii halvas seisus on. Kuid siis tuli mulle pähe, et "keda huvitab?". Olgem ausad, vabatahtlikult vaatavad naiste murdmaasuusatamist ainult Mati Alaver, Kristjan Thor-Vähi, Lembitu Kuuse, Norra meessugu ja üks natuke veider tüüp Eestist, kes mäletab siiamaani kuldseid Kristina Šmiguni duelle Katerina Neumannova, Claudia Nystadi (endine nimi Künzel) ja kodustel meistrivõistlustel, loomulikult, igihalja Silja Suijaga.

Tänane naiste murdmaasuusatamise konkurents koosneb kolmest nimest. Norra musklivõistluse mitmekordsest laureaadist Marit Björgenist (mu jõusaali armastav vend on ka kade Björgeni biitsepsi peale), Poola hella südamega vägilasest Justyna Kowalzcykust ja kuldsate kiharate, imekauni naeratuse, võrgutavate naeratuste, kuuma keha ja särava naeratusega Therese Johaugist. Ei, ma pole armunud temasse, ta näeb lihtsalt liiga hea välja maskuliinsete konkurentide kõrval. Ja ühtlasi ma loodan, et ta võidab Sotšis kõik distantsid. Naiselikkus au sisse! (Kristiina Ojuland, siin on Sulle loosung uue partei jaoks.)

Niisiis, selle asemel, et rääkida 80 000 tähemärki, kuidas Kiku oli võimsam, kui Kalevipoja ema ja Eesti naiste murdmaasuusatamine on pärast esinumbri lõppu seal, kuhu päike ei paista, võtan ma ette palju rohkem tänamatu töö. Ennustamise. Ükskord ennustasin ma poes, et võidan järjest 4 Coca-Colat, kui oli kampaania "Iga kolmas võidab". Trikk oli selles, et valid sisetunde põhjal selle, mis Sinu arvates raudselt ei võida. Enamasti aga võitis, õnnestumisprotsent oli umbes 78%. Ning, ei, ma ei ole kindel, kuidas see seostub järgneva või eelneva tekstiga.

Et olümpiaalasid on Sotšis rohkelt, piirdun ma vaid nende aladega, kus võistleb mõni meie põline eestlane ja individuaalarvestuses, nagu Warren Cummings Smith mäesuusatamises (pass ütleb, et on eestlane). Kahjuks välistan ma Kanada suusasportlase Len Väljase, sest ehkki Väljas on Eesti nimi, pole seda Len, mis tähendab, et naturalisatsioon erakordsete teenete puhul töötab täisvõimsusel.

Hea küll, aitab lobast. Siin on Otto ennustused Sotši olümpia eel (mis algavad, muide, juba sel neljapäeval).

MURDMAAKOONDIS

Eestile kulda ja karda kokku toonud rahvusspordiala on, olgem ausad, nirus seisus. Seda võis aimata juba neli aastat tagasi Vancouveris, kus meie parimad olid endiselt 33-aastane Kristina Šmigun 10 kilomeetri eraldistardist vabatehnika hõbemedaliga ja 39-aastane Andrus Veerpalu 50 kilomeetri ühisstardist klassikatehnika 6. kohaga. Siiamaani mäletan, kuidas mu häälepaelad said kahjustuse vaadates, kuidas Veerpalu jäi tähtsal laskumisel "karpi" ja Der Mann Axel Teichmann tuli eikusagilt, et võita (just nimelt, võita, mitte kaotada) hõbemedal.

Kuid sama aasta suvel teatas Kiku, et tema enam ei jätka ja Andrus pidi järgmisel aastal hakkama tegelema enda dopingujuhtumiga, mis mõne väljaande jaoks pakub kõneainet siiani. Haigutus.

Priit Pullerits hoiatas juba varakult, et Eesti murdmaasuusatamine sõltub liiga palju Veerpalust ja Šmigunist. Teisedki spordiajakirjanikud ja suusatamist pikalt jälginud arukad eestlased teadsid seda. Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa olid küll tublid, kuid neis puudus stabiilsus ja esikohtade nimel nad ei võidelnud. Sprinteritele oli B-finaal enamasti laeks. Naistest rõõmustasime me juba selle üle, kui Piret Pormeister või Triin Ojaste suutis 30 hulka saada.

Pärast Veerpalu ja Jaak Mae loobumist on olukord läinud kahe aasta jooksul pigem hullemaks, kui paremaks. Naissuusatajate seas pole endiselt talenti. Rehemaad hakkab vaikselt kummitama Priit Naruski (kes oli tegelikult igavesti vahva sprinter) "igavesti noore ja andeka" staatus. Sprinterid on nii sügavale sohu langenud, et isegi Shrek ei leiaks neid sealt enam ülesse. Peeter Kümmel vast ronib välja, kui Sotšis õnnestub. Teiste puhul ei leevendaks vist isegi koht vahemikus 20.-30., sest spordirahvas on liialt ära hellitatud kohtadega esikümnes.

Minu ennustused murdmaasuusatajatele on pigem tagasihoidlikud. Kuna hetkel veel päris kindel pole, kes mitmest distantsist osa võtab, siis panen iga sportlase kõrvale tema parima koha Sotši olümpialt.

Aivar Rehemaa - 34. koht maratonilt. Tänavusel hooajal roietevahelise põletikuga maadelnud Rehemaa saab alles viimaseks distantsiks tervise enam-vähem korda ja 48 kilomeetrit loksuvas grupis (tõsiselt, kes arvab siiamaani, et ühisstardist maratonisõidud on põnevad?) peab Rehemaa vastu küll. Võib-olla väsib ta 35 kilomeetri peal natuke ära ja jääb koos mõne itaallase või šveitslasega omaette gruppi. Kuid koht 40 seas peaks olema saavutatav.

Rehemaa Vancouveri olümpia maratonil. Foto: Scanpix.

Väga kahju on tegelikult, et olümpial pole 5-kilomeetri pikkust distantsi, kus Aivar on kui räim vees. Pärast 10-t kilomeetrit kipub Rehemaa pea natuke viltu ja kui see juba juhtub, siis esikahekümne koht on põhimõtteliselt utoopia.

Karel Tammjärv - 29. koht 15 kilomeetri klassikadistantsilt. Veerpalu leivaalaks kujunenud ala pakub sel korral murdmaakoondisest paremuselt kolmanda tulemuse. Tunnistan, selle ennustusega võin ma kõige rohkem uppi panna, kuid Mati Karlovitš Alaver on ennegi osanud sportlaste vormi hästi ajastada ja minu panus on 24-aastase Tammjärve peal, kes võib õigete tingimuste (loe: mitu-mitu sportlast põrub määrde valimisega ja Tammjärves ärkab üles müstiline Purakas) korral teha täitsa ilusat sõitu. Tema tuleprooviks on nelja aasta pärast toimuv Pyeongchangi (me saame olümpiat vaadata hommikuti, hurraa!) taliolümpia.

Algo Kärp - 41. koht 15 kilomeetri klassikadistantsilt. Mulle meeldib Algo suusastiil, see näeb telepildist väga esteetiline välja. Ainult, et tiba aeglaseks kipub jääma. Kärp on proovinud nüüdseks juba paar aastat kärpida (ma pidin selle sõna ära kasutama) kaotussekundeid parimatele ja PROTSENTUAALSELT võivad need 2 minutit olla väike kaotus küll, kuid 28 aastat vana Kärbi reaalsuseks on kohad neljandas kümnes.

Algo Kärp peab Sotšis kärpima kõvasti sekundeid. Foto: Delfi.

Siim Sellis - 28. koht uisusprindis. 26-aastane Sellis on muhe vana ja YouTube'is olevas videos tekib korraks mulje, et miks me küll endiselt Veerpalule mantlipärijat otsime, kui ta treenib koos Elina Pähklimäega nähtavasti Nõmmel?
Alar Varrak võib teile rääkida tunde - tegelikult ta ei viitsi teiega rääkida nii pikalt, sest ta uurib samal ajal videomaterjali, pigem paar minutit - sellest, kuidas videomaterjal on petlik. Vean kihla, et kui mulle antakse piisavalt aega ja ma võtan ühendust andeka videomehe Hendrik Osulaga, siis suudan ma ka Asko Paadet reklaamida Janar Taltsina. Siim Sellise kasuks räägib aga tema julge ütlus: "Olen elu parimas uisuvormis." Kui mees on tõepoolest oma sportliku vormi tipus, siis võib 28. koht ju veerandfinaalis tulla.

Raido Ränkel - 44. koht uisusprindis. Tegin Ränkelile kõige põhjalikuma taustauuringu, sest olen temaga kokku puutunud ja temast lugenud kõige vähem. 2011. aastal ilmus Postimehes artikkel, et tegemist on suusakoondise tulevikumehega. Ränkel on 24 praegu ja tema parim koht MK-sarjas on...väljaspool esikolmekümmet, kui teatesõite mitte arvestada. Iseenesest pole tulekahju või paanikaalarm veel lahti, sest ka Veerpalu-Mae tandemi talent avanes vaid loetud aastad enne 30. eluaastat. 

Ränkel on eelviimane koondisesse pääsenud sportlane, kes läheb Sotši omandama hindamatuid kogemusi. Peep Pahv sõnastas mu mõtte Kuku Raadio saates "Mehed ei nuta" (ja ma üldiselt ei nõustu Pahviga!) väga hästi ära: miks me saadame olümpiale turiste? Vastus: teised sportlased saavad nende arvelt rohkem hooldemehi kaasata. Kes teab, äkki on just tänu Ränkelile olümpiale pääsenud abipersonali liige peamine põhjus selles, miks Siim Sellis tuli kõrgele 28. kohale uisusprindis.

Peeter Kümmel - 13. koht uisusprindis. Ja ütlen kohe ka lisanduvalt ära, see jääb eestlaste parimaks kohaks olümpial. 13. number tähendab ebaõnne, kuid Sotšis tähendab see parimat tulemust, mida vulgaarselt katastroofiline sprindihooaeg on eestlastele näidanud. Kuid Pets naudib Sotši palme, keskendub, võtab 2-3 sügavat hingetõmmet, tõmbab end kvalifikatsioonis ja veerandfinaalis ribadeks ning maandub mugaval 13. kohal. Midagi pole parata, selline on hetkeseis murdmaasuusatamises. Ja isegi see ennustus on patriootlikult optimistlik, sest kui Jumal on eestlane, siis Norra suusasprinterid komistavad Kümmeli veerandfinaalis üksteise otsa.

Peeter Kümmeli õlul lasuvad Eesti sprindikoondise lootused. Foto: Delfi

Triin Ojaste - 45. koht uisusprindis. Eesti ainus naissuusataja murdmaakoondises tunnistas ka ise, et tema suusavorm pole kiita ja olümpiale pääsemine oli juba omamoodi üllatuseks. Seega, ma pikemaid kommentaare ei hakka andma: sprinterina tuntust kogunud Ojaste uisutab finišisse kohaga viiendas kümnes. Loodan, et telejaamad püüavad ta kinni, sest...siinkohal laenan tsitaati bänd Ursula muusikapalast "Tiffer": "Mida mina nüüd siis teen? Ma vastan: ole ilus."

Ilusad prillid. Foto: Delfi.

LASKESUUSAKOONDIS

Indrek "Ma ei taha lippu kanda! Ausõna." Tobreluts - sprindi 62. koht. Kusjuures, ma mõistan Tobrelutsu. Ta on oma viimastel, kuuendatel olümpiamängudel ja võistlused algavad kohe pärast avatseremooniat. Miks anda elatanud mehele kohustus kanda lippu? Andke lipp Grete Gaimile, Eesti olümpiakoondisele peaks olema garanteeritud sedaviisi umbes 78 minutit eetriaega kolmest-neljast tunnist , sest... Grete, kui Sa seda loed, ma tõesti arvan, et Emma Watson on Sinu kõrval hall hiireke (ja mul pole hiirefetišit). Ja ma tean, et Sind saadab veel suur edu. Ja ma tean ka seda, et Naistevalla külas on üks mees nimega Otto, kes sobiks sulle ideaalselt. Vist. Vahepeal räägin ma liiga palju korvpallist.

P.S. Tartu Raatuse Kooli 4. klassi poisid punastasid, kui nägid Sind projektorilt emakeeletunnis, kui üks naisõpetaja rääkis tulevikutegijatest (selgituseks: pidin olema õpitunnis, et analüüsida õppetunni läbiviimist, sest kunagi ma arvasin, et minust saaks hea ajalooõpetaja). Sul on fänne igal pool.

Tagasi Indreku juurde. 37-aastane veteran teab, et tema puhul enam "andekast ja talendikast" noorest rääkida ei saa. Aastad ja suusakilomeetrdt on teinud oma töö. Viimastel olümpiamängudel sai Tobreluts sprindis täitsa kõva 31. koha, seekord on kiirus väheke aeglasem avatseremoonial passimise tõttu ja 62. koht tähendab paratamatust. Aastad 2002, 2003 ja 2004 on möödas, kui sobivate olude korral jõudis Tobreluts ka esikümnesse.

Kauri Kõiv - ma ei taha ennustada. Sisetunne ütleb, et kui ma pakun liiga hea koha, siis ma pettun kuuekordselt ja kui ma pakun liiga halva, siis ma kirun veel end järgmised 4 aastat. Kõige ettearvamatum mees koondises on see Kauri Kõiv. Osaliselt laskesuusatamise võlu, möödalaskmise tõttu. Kui konkurentidel kipub olema vähegi halb päev ja Kõivu silmaiirised on laitmatus korras, siis võib siit midagi väga ilusat tulla. Vastupidisel korral vahetage telekanalit ja elage kaasa Kartulitele või Apelsinitele, igaühele oma.

Kauri Kõiv on koondise "must hobune". Foto: Delfi.

30-aastane Kõiv sai 3. jaanuaril Oberhofis sprindidistantsil 6. koha. Sähvatus, nagu Roland Lessingu omaaegne 2. koht Sloveenias Pokljuka MK-etapil. Kuid Kõiv sähvatas olümpiaaastal. Mis ei tähenda küll seda, et oma parimas eas olevast laskesuusatajast tasuks oodata kohta esikümnes, kuid mis ei oma ka Võimatu Missiooni silti, mida Tom Cruise peab jälle lahendama. Kui Teid tõesti huvitab ja kibelete ennustuse järele, siis..*panen silmad kinni ja hoian pöidlad pihus* 24. koht tähendab kordaminekut.

Roland Lessing - sprindi 57. koht. Ei vabanda, et mu ennustused nii pessimistlikud kohati on. Teen ennustusi lihtsalt hooaja tulemuste pealt ja ei looda veebruariimele või ühe-öö-röövikutele. Ja fakt on, et olümpiahooajal pole 35-aastane Lessing suutnud veel kordagi esineljakümnesse sõita. Sotši olümpia jääb tema viimaseks. Kuid aitäh ilusate mälestuste eest, Roland. Tuld jagub Sinu hinges küll.

Daniil Steptšenko - tavadistantsi 55. koht. Steptšenko on suutnud küll sel aastal tulla MK-sarjas korra novembris 35. kohale, kuid millegipärast on mul omad kahtlused olümpiadebütandi suhtes. 27-aastase Steptšenko parimaks individuaalseks kohaks tiitlivõistlustel on 2012. aasta Ruhpoldingu MM-i 74. koht sprindis. Tänavu on Steptšenko küll taset väheke tõstnud, kuid isegi 55. koht on pigem optimistlikult antud.

Kalev Ermits - sprindi 70. koht. Kalev on minust 10 päeva vanem ja 21-aastaselt olümpial. Kalev on tegija.

See noormees kerkis välja mõneti üllatuslikult alles sel hooajal, kui Laskesuusaföderatsioon vaatas suvel paariks hetkeks Tobrelutsu ja Lessingu passi ning mõistis, et veteranidele oleks vaja (veelgi edukamat) mantlipärijat. Ermits sõi parajasti kodus putru ja läks siis suusatama, nagu Andrus ennemuiste.

Ermits oskas lisaks suusatamisele lasta, ehkki snaiperi elukutse talle ahvatlev vist ei tundunud. Suusaametnikud panid noormehe rajale, saatsid laagritesse ja voila - noormees kihutab esimestel MK-võistlustel stabiilselt 70 parema hulka. Ka Sotšis tuleb koht 70 seas ära ja see on kõigest eelvaade Pyeongchangi olümpiale. Pärast Marten Kaldvee tippspordist lahkumist on minu panused meeste laskesuusatamises just Ermitsa peal. Näita neile, Kalev, millest Kalevipojad tehtud on!

Sotši Selgeltnägijate Tuleproov vol. 2 avaldub homme õhtul, kus saab lugeda luuletust laskesuusatajale Grete Gaimile, teada saada, mida arvab autor kahevõistlejate kärbitud koondisest ja miks Warren Cummings Smith on 42 korda ägedam, kui Deyvid Oprja. 



 
P. P. S. Selgitan lühidalt ka, miks tänane postitus nii hilja tuli. Kuna võtsin vastu töö Delfi sporditoimetuses Liikumisaasta projekti toimetajana, siis on viimastel päevadel olnud käed-jalad tööd täis kontaktide leidmisega. Lisaks kimbutas mind ka bronhiit ja põskkoopapõletik üheaegselt, mille ajal ei olnud mul vähimatki energiat midagi pikka kirjutada, kuid nüüd hakkab tervis vaikselt jälle paranema.

Sellegipoolest, arvestage tulevikus pigem sellega, et avaldan iga nädal ÜHE artikli, mitte kaks, mis pani natuke ebameeldiva surve iseendale peale. Üks kord nädalas tundub mõistlikum ajajaotust silmas pidades, ehkki mu õppejõud Priit Pullerits kirjutab kõigest natuke lühemaid artikleid pea kahe päeva tagant enda suusablogis. Kuid ma pole Pullerits, ma olen Olgo. Küll ma ükskord tippu jõuan oma rada pidi.

Seega, iga teisipäev (mis on sama päev, mil Grantlandis ilmub mu eeskuju Zach Lowe'i kolumn) üks artikkel, Sotši omad on kompensatsiooniks vahepealsele pausile. Ja endiselt jääb formaat enam-vähem samaks: reportaaž projektist "Otto SEB Tallinna Maratonile", üks intervjuu, üks lugu lihtsast mõnest sporditeemast ja üks lugu Eesti korvpallist. NBA postitused liiguvad edaspidi pigem NBA.ee lehele, kus püüan ka vähemalt korra-kaks kuus natuke pikema kolumni postitada.

Päikest ja head lugemist!