K & V: mitu vigastust läbi elanud Janar Soo tahab jääda seotuks korvpalliga

Kätte on jõudnud see kord, mil Subjektiivsest Spordist ei saa lugeda enam ülevaatlikku lugu või analüüsivat artiklit. Nimelt ilmub igas kuus üks intervjuu mõne inimesega, kes ei satu ehk regulaarselt Eesti meedia tähelepanu alla (kindlasti leidub aasta jooksul erandeid), kuid on ühel või teisel moel silma jäänud. Esimene intervjuu on TYCO Rapla korvpalluri Janar Sooga, kes on läbi elanud mitu rasket vigastust, kuid ometi ta ei anna alla ja proovib endiselt korvpalli naasta.

Janar Soo, sa oled nüüdseks kolm korda rebestanud enda vasaku põlve ristatsidemeid. Mitu korda oled sa viimaste aastate jooksul mõtisklenud, et "miks küll need ometi minuga juhtuvad"? 

Ma ei tea, mõned korrad nädalas ikka mõtlen selle peale. Aga kõige rohkem vast ikka siis, kui need vigastused on juhtunud. Eriti viimane kord. Seisin Itaalias, rõdu peal, põlv oli kuradi paistes. Mõtlesin, et "see pole ju võimalik". Aga oli.

Kuivõrd erinevad on need kolm vigastust olnud, teisel korral rebestasid sa ju enda meniski samuti.

Ega ma täpselt ei teagi, mis mul kogu aeg läinud on, kuid minu teada läks menisk ka esimesel korral. Sisuliselt on need vigastused sarnased olnud. Erinevused on selles, kuidas seda põlve korda saab teha. Esimene kord võeti parandamiseks uus side põlvekedre pealt, teine kord tagareielt. Kolmandal korral polnud põlvest enam midagi võtta, seetõttu võeti mingi laiba kõhrust.

Janar Soo korvpallurikarjäär pole olnud üdini roosiline. (Foto: Päevaleht)

Sa ronisid esimesel kahel korral vigastusest tagasi. Kujutan ette, et see võis olla väsitav teekond, nii füüsiliselt, kui vaimselt. Kuidas sa vaimselt vastu pidasid?

Esimene kord oli tõesti karm pauk. Olin just kooli lõpetanud, karjäär pidi algama ja esimesel mängul profiklubis kohe põlv läks. Samas ma olin nii noor ja meie meeskonnas oli Andre Pärn, kes on ehe näide sellest, kuidas toime tulla vigastusega. Meeskond toetas, perekond toetas. Üsna kiirelt sai selgeks, et midagi hullu veel pole, kui trenni teha.

Mul õnnestus saada ka hästi tunnustatud füsioterapeut Svea Miller. Ilma temata..ilma temata olen üsna kindel, et ma päris terveks poleks saanud ja edukat hooaega pärast teinud. Ta juures Viimsis käib hästi palju sportlasi - jalgpallurid, motokrossimehed, Novosjolov. Tema juures ma nägingi ja sain aru, et kõik pole veel katki. Elasin korvpalluri elu edasi. Teine kord oli seetõttu oluliselt lihtsam, sest ühe korra olin selle teekonna juba läbi teinud ja iseendale tõestanud, et see vigastus pole veel midagi hullu, vaid lihtsalt väike takistus.

Selle taastusravi käigus õppisid sa tundma oma keha päris põhjalikult. Said sa mõnel korral aru ka, et "nüüd on aeg pidurit panna"? 

Kindlasti. Esimesel korral teadmatusest pidurdasin kogu aeg, kui midagi valutas. See oli nagu häire. Kuid nüüd olen üpris kogenud, saan aru, et kõike tulebki teha väikse valu piiril. Kui valus ei ole, siis jalg ei pinguta. Ning kui jalg vastu ei pea, siis pole mõtet üritadagi. Väike valu on seetõttu pigem märguanne, et võta kergemalt, kuid ära täiest jõust pidurda.

NBA-s on arstid eriarvamusel, kuidas tuleks purunenud ristatsidemest taastuda. Suur äär David West "ründas" taastusravi, tehes harjutusi natuke "üle võlli" ja tuli edukalt tagasi. Mängujuht Derrick Rose võttis rohkem aega, et enda plahvatuslikkust taastada ja mõne kuulujutu alusel koormas üle enda terve, parema põlve. Kuidas sina taastusravi käigus enda tervet põlve koormasid?

No, kui see operatsioon mul ära tehti, siis jalalihas kadus katkise põlve juures täiesti ära, jäi alles vaid luu ja nahk. Teine põlv jäi samaks. Alguses oli minu jaoks põhirõhk ikkagi sellel, et saaksin jalad võrdseks. Enne sellist seisu ei saa mõndasid harjutusi, näiteks kükke, tehagi. Et jah, alguses pigem treenisin enda katkist vasakut jalga. Harjutuste mõttes tegin vasakuga kolm korda mingi liigutuse, paremaga ühe korra, et jalad võrdseks saada.

Kui kulukas oli Su taastusravi?

Viimsisse minek, noh, üks kord arsti juures oli 20 eurot. Sinna sõit ka umbes 20 eurot. Ja..umbes kolm korda nädalas sõitsin sinna. Kuid mind aitas finantsiliselt Rapla meeskond, taastusravi maksti kinni. Minu katta jäi ainult see sõit sinna ja tagasi. Et jah...kui tahta parimat hoolt, siis on see taastusravi kulukas. Õnneks nüüd kolmandal korral tuli siia Raplasse väga arvestatav füsioterapeut Elo Heinaste ja temal on kogemusi küllaga, taastusravi peale sisuliselt raha ei kulu. Kuid muidu on tasemel taastusravi kallis küll...aga kindlasti seda väärt.
 
Doktor Madis Rahu ütles intervjuus Päevalehele, et ta ei ole kunagi näinud Eesti sportlast tulemast tagasi olukorrast, kus tal on kolmel korral purunenud ristatsidemed. Kas sa oled valmis skeptikute arvamused ümber lükkama?

Ma arvan, et see ongi mu motivatsioon, miks ma veel üldse üritan. Ma olen palju mõelnud, et "noh, aitab küll", kuid mida edasi see taastusravi läheb, seda positiivsemaks on Rahu ka läinud, vähemalt mulle tundub nii. Selles mõttes, et...minuga ei juhtu midagi, kui minust ei tule lõpuks korvpallurit.

Et see ei ole kinnisidee, tulla, maksku, mis maksab, tagasi korvpalli?

Ei ole, võtan asja ikka terve mõistusega. Ma saan aru, et tõenäosus on minu vastu, pole sellist näidet varem olnud. Aga, ma ei tea, praegu tundub, et läheb hästi.

Kui kaugel Sa oma taastusraviga oled?

Poole peal.

Ehk siis võimalik platsile naasmine on..mitme kuu kaugusel?

Ei, ma ei hakka spekuleerima. Ei hakka juba sellepärast, et ma ei taha endale mingit tähtaega panna. Teisel korral tegin nii ja see lõpuks pigem pikendas vigastusaega. Olin valmis tulema platsile sellises seisus nagu ma olin, endale tundus kõik vägev, aga pärast oli selge, et tulin liiga varakult tagasi. Kuupäeva ei pane ka sellepärast paika, sest ma ei tea, kas see üldse kunagi toimub. See lisaks pingeid. Ja ma ei taha petta ka Rapla ootusi, kes on mind väga aidanud.

Olen kuulnud hinnanguid korvpallisõpradelt, et Eesti noorsportlaste pidevad vigastused on tingitud kehvast füüsilisest vormist. Siiamaani keerlevad kuluaarides jutud, et Sten-Timmu Sokk tõmbas koondise laagris kaks või kolm lõuatõmmet. Mida Sa arvad, kas mingi iva on jutus olemas?

Ma ei tea, kuidas mujal trenni tehakse, aga Raplas tehakse trenni küll mõnuga. Vaevalt, et alatreenituse tõttu mingi vigastus on tekkinud. Samas, minu esimene vigastus juhtus nii, et see oli esimene kord, kui suvel polnud mingit koondiselaagrit ja treener oli ära. Me enda meelest, poistega, tegime kõike seda, mis tegema pidi. Kuid kui see vigastus oli, sain aru küll, et midagi jäi tegemata.

Aga muidu ei ütleks küll, et vähese treeningu tõttu tulevad vigastused välja. Pigem vastupidi. Siin on Raplas kõik sellised vihased, jõulised noored. Kui keegi läheb jõusaali trenni, lähed ka kaasa, ehkki oled juba kaks nädalat trenni teinud. Ei saa lasta kellegil endast paremaks saada.

Niisiis, vigastuste põhjus peitub ületreenituses?'

Noh, kolmandal korral, minu puhul vähemalt, võis olla nii. Kui sain kaks nädalat enne Itaaliasse minekut teada, et mind kutsutakse sinna, tegin trenni päris palju. Vahepeal oli tunne, et tahaks trenni teha ratastoolis, sest jalad olid lihtsalt nii valusad. Jooksin, hüppasin kaks korda päevas, tegin üksi Rapla staadionil jooksulõike, tõkkeid, rügasin jõusaalis. Lõpuks Itaaliasse jõudes läks säärevalu ära, aga ilmselt midagi võis ikkagi olla tingitud sellest reisieelsest trennist.

Sa oled olnud ka mitmes noortekoondises. Kuidas Sa võrdled koondise ja klubi treeningudrille?

Koondises oli meie treener Andres Sõber. Raplas Indrek Ruut. Kaks täiesti vastandlikku treenerit. Andrese trennid on lihtsad. Selles mõttes, et kõik trennid on täpselt ühesugused: teed soojenduse ära, viskad lay-up'e, väike venitus, sööduharjutused ja hakkad mängima. Mängid terve trenni 5-5, 4-4, 3-3, 2-2..lihtsalt terve trenni mängidki. Tund-viisteist mängid ära, oled täiesti surmväsinud. Kuid koondise trennis pole tähtis see, et ma oskaksin kahe aasta pärast jalge vahelt põrgatada. Seal on tähtis see, et me mängiksime hästi kokku. Kuid Raplas alustame individuaalsete asjadega, liigume edasi meeskondlike harjutuse peale, mängimist on vähem.

Rääkides Raplast, siis mis tänavusel hooajal toimub? Meistriliigas ollakse vaevalt HITO-st eespool. Käisin vaatamas äsja ka Rapla-TTÜ mängu. Ziga Fifolt ei saa palli kätte ja puterdab, Rait-Riivo Laane ei saa kolmeseid sisse ja meeskonna parim mängija on vanameister Andre Pärn.

Selle kohta...ma arvan, et ma saan öelda, miks Andre on kõige parem. Teised on noored mehed ja sügisel, kui hakkas see kaotusejada, oli olnud just raske treeningtsükkel. Kuid Andre, kogenud mehena, ei lasknud end kaotustest eriti mõjutada. Laane, Dorbek, Kaldre...neil on selline pinge peal, nad ei taha mingil juhul kaotada. Kuid kaotused on pannud meeste enesekindluse natuke kõikuma. Ega oskused pole kuhugi kadunud, kogu probleem on enesekindluses, peas kinni. (Mõtleb korra.) Loodetavasti on uus aasta parem meeskonnale, ehkki algus pole hea (intervjuu ajal oli eelneval päeval Rapla kaotanud Balti liigas Jekabpilsile 47:89). Aga..aga võib-olla, et uuesti tõusta, peabki korraks täiesti maas käima. Sitt on muidugi vaadata tabelisse, sest vaikselt hakkab kiire seisu parandamisega, aga ma arvan, et natuke veel aega on.

Mis puutub Zigasse, siis eelmisel aastal oli tema asemel Raplas ju Ringmets. Laane ja Ringmets tundsid üksteist hästi, koostöö sujus. Kuid Ziga ei saa veel mõnikord päris hästi aru, kuhu Raidu sööt tuleb ja siis tulevadki pallikaotused.

Kui Sa ei naase korvpalli, siis mis su plaan B on? Millega hakkad tegelema? 

Suvel ma mõtlesin selle üle, pärast Itaaliat. Ma ei tahtnud korvpallist midagi kuulda, ei tahtnud korvpalli mängida. Kolm kuud elasin lihtsalt sellist elu, nagu ma kunagi pole elanud. Käisin sõpradega mere ääres, ei ärganud suvel kell 9, et minna trenni...elasin ja käisin oma karkudega, ajasin oma asju. Läksin Tallinna ülikooli riigiteadust õppima, üritasingi teha kannapööret. Aga mingil ajal hakkasin aru saama, et see pole nii lihtne. Esimese semestri tegin ära ülikoolis, aga arvatavasti ma väga kaua aega seal ei jätka. Mingil määral peab korvpall minu juures olema, ükskõik, kas mängijana või...ma ei tea, ma ei julge öelda, et treenerina, aga ehk kunagi agendina? Mingi psühholoogina kasvõi.

Spordiga, korvpalliga siis seotult?

Jah. Ma ei oskagi eriti midagi muud, ei tahagi osata.

Kui Sa peaksid midagi soovitama noorele korvpallurile, keda on tabanud mõni raske vigastus, siis mida?

Esiteks, võimaluse korral minna Svea Milleri juurde trenni. Teiseks, mitte vaadata Derrick Rose'i saagat ja arvata, et raske vigastus on elu lõpp või midagi sellist. Lihtsalt, see on katsumus ja sellest tuleb välja tulla. Kõik, kes seda suudavad, on lõpuks veel paremad, targemad ja tugevamad, kui enne. Kasvõi mina. Ma olen 100% kindel, et Sa ei tahaks minuga täna intervjuud teha, kui ma poleks nendest vigastustest välja tulnud.

Sa hakkad vigastuse ajal asju hoopis teistmoodi nägema. Kui ma olin väljas, sain ma aru küll, miks treener ütleb kellegile midagi konkreetset, "pane korralikum kate" ja nii edasi. Kuid kui ma mängus olin, siis mina keskendusin enda asjadele, vahel isegi mitte nendelegi. Ja kui keegi õiendas, ei saanud ma aru, miks ta lõugab. Chill out. Kuid platsi kõrvalt hakkasin mängu hoopis teistmoodi nägema. Teisest vigastusest tagasi tulles hakkasin näiteks rohkem palli blokeerima.