Sotši Selgeltnägijate Tuleproov, vol. 2

Lõpetasin eelmise postituse meeslaskesuusatajate individuaalsete parimate kohtade ennustusega. Koos murdmaakoondisega on ligi pool 25-liikmelisest olümpiakoondisest läbi räägitud, 13 nime on veel järel. Alustan laskesuusakoondise naispoolega.


Kadri Lehtla -  sprindi 53. koht. Pärast Eveli Saue taandumist tippspordis (kes võiks vist siiamaani teha silmad ette mitmele Eesti murdmaakoondise neiule) on naiste laskesuusatamise olukord niruvõitu. Sotši olümpial on suurimad ootused 28-aastasel Kadri Lehtlal, kes suutis novembris lasta Östersundis veatult ja lõpetas 15 kilomeetri pikkuse individuaaldistantsi 15. kohaga. Veatu laskmine määrabki ära, kas Lehtlal on šansse Sotšis 40 parema hulka saada või mitte.

Mina Lehtla šansse kõrgelt ei hinda. Esiteks on ta olnud karjääri vältel ülimalt ebastabiilne ja jaanuarikuus ilmusid spordimeedias uudised, mis andsid teada, et Lehtla heitleb juba pikemat aega kestva seljavigastusega - liigestes on põletik.

Kadrit ma kahjuks kätte ei saanud telefonitsi, et küsida, kui palju mõjutab vigastus sooritusvõimet tiitlivõistlusel. Viimastel võistlustel oli Kadril raskusi 60 hulka pääsemisega, seega ei julge ma sähvatust Kadrilt pakkuda. Kuid sprindidistantsil, kus suusakiirusel on väiksem roll, kui laskmisel, võib naiste esinumber puhta laskmise korral heidelda kohtade nimel küll. Ennustan, et püstivoorus tuleb üks möödalask ja finišijoonel lepib Kadri kohaga kuuendas kümnes.

Darja Jurlova - jälitussõidu 49. koht. Jurlova-suguseid talente olen ma juba kaua aega oodanud Eesti suusakoondistesse, sest pärast Šmigune pole meil särtsakaid ja temperamentseid neiusid rajal eriti olnud. Grete Gaim välja arvata.

Kuid 21-aastases Darja Jurlovas peitub mingi säde, mis lubab eeldada, et juba lähitulevikus teeb see juunioride kahekordne maailmameister oodetud arenguhüppe täiskasvanute konkurentsi. Narvas sündinud Jurlova sõitis detsembris esimest korda MK-sarja punktidele Prantsusmaal ja kui sprindisõit läheb vähegi hästi, võib nobe Jurlova jälitussõidus tõusta vähemalt parema viiekümne hulka, kui mitte kõrgemale. Sisetunne reedab, et just Jurlova toob Sotšist naislaskesuusatajatest parima koha koju. 
 

Jurlova harjutamas Sotši radadel. Foto: Scanpix.

Johanna Talihärm - tavadistantsi 68. koht. Sarnaselt nii mõnegi teise ennustusega, loodan ka siinkohal, et mu sisetunne veab mind alt ja Disney filmi sobiva perekonnanimega neiu suudab üllatada kõki skeptikuid.

20-aastane Talihärm tundub tänasel päeval olevat kõige kiirem neiu Eesti laskesuusatajate koondises. Uisutehnika on korralikult selgeks õpitud ja rammu kätes jagub. Probleemiks on laskmine. Leidub vähe ametlikke võistlusi, kus Talihärm lõpetab puhaste paberitega, vähemalt üks möödalask näib olevat paratamatus. Kui Eesti Laskesuusaföderatsioon tahab, et Pyeongchangis oleks meil olemas üks medalilootus, siis tuleks Talihärm saata Prantsuse koondise lasketreenerite juurde, kes voolivad pea igast sportlasest tänapäeva Robin Hoodi.

Ehkki järgnev sportlane on võitnud minu isikliku sümpaatia, tundub Talihärmi areng kohati isegi kiirem ja lootustandvam. Madala väärtusega ennustatav koht tuleneb aga esmakordsest suurvõistluse kogemusest ja madalast laskmistäpsusest.

Grete Gaim - kolm kuldmedalit. Või..sprindi 55. koht.  *Arghhh* See viimane number on põhjuseks, miks ennustamine on tobe, täiesti tähtsusetu ja ebavajalik töö. Ometi näitab blogi ja spordiveebikülgede statistika, et millegipärast need lugejatele meeldivad. Ärge küsige minult, miks.

Igatahes, Grete on, ja ma tõesti ei oska paremat sõna leida, ülimalt awesome. Tal on six-pack JA kick-ass tattoo. Ta naeratus paneb sulama ka Jürgen Ligi. Ta on neiu, kelle kohta ütles Marko Kaljuveer, kui ma ta töövarjuks olin, et nii võidujanulikku ja motiveeritut neiut pole tema silmad pärast Kikut veel näinud. Tal on surnud blogi?

Grete Gaim koos kelgukoeraga. Foto: Delfi.

Tänavune hooaeg pole suusarajal konkurentidega võrreldes natuke aeglasemale Gretele kerge olnud, kuid 2012. aasta noorte maailmameister on jonnakalt kangekaelne ja küll ükskord tulevad ka säravamad tulemused töö viljadest. Grete tähetund olümpiamängudel tuleb pigem ikkagi nelja aasta pärast Lõuna-Koreas. Tsiteerides Põhja-Tallinna noori räppareid: "Meil on aega veel." Ja tsiteerides ka Ne-Yo'd: "Work hard, play hard."

Pain is temporary, glory is forever. Right?

Lubasin eelmises blogipostituses ka luuletust Gretele. Pean lubadusest kinni.

Grete. Grete Gaim.
Su naeratus on hellam, kui vanaema pai.
Kujutlen ette vaid, et sa maitsed magusamalt, kui Daim.
Kui Sa kunagi loed seda, siis kas Sa tuleksid minuga välja?
See oleks iseenesest päris fain. 

KAHEVÕISTLEJATE KOONDIS

Enne sportlaste tutvustamist ja ennustuste andmist tahaksin esmalt närida ühe uudise kallal, mis ilmus mõned päevad enne lõpliku koondise selgekssaamist. Nimelt avaldasid mitmed portaalid kõiget paar nädalat enne Sotši olümpiat, et neljaliikmelist kahevõistlejate koondist kärbitakse ja olümpiale jääb sõitmata kiire suusataja, kuid napi õhulennuga Kail Piho.

Põhjus, miks Kail Piho välja jäi, oli natuke absurdne, kuid samas - sellele oleks pidanud varem mõtlema. Nimelt peab korraldajamaa Venemaa saama Sotšis võimaluse panna olümpial välja oma teatenelik, ehkki olümpial osalevatest meestest on korraliku tasemega vaid üksainus Igor (võib-olla eksin nimega, Igor seostub lihtsalt enim Venemaaga).

Kuna Venemaa sai koondisele kolm kohta juurde, siis ühe koha pidid loovutama ülejäänud koondised, kellel olid MK-sarjas nõrgemad tulemused. Nendeks olid USA, Šveits ja Eesti. Kahevõistlejate treenerid ja alaliidu mõtlejad tegid seepeale otsuse, mis näitas selgelt, et vahepeal Otepääl ikkagi ei mõelda kaine talupojamõistusega. Otsus oli järgnev: koondisest jääb välja kehva hooaega tegev Kail Piho ja olümpiale pääsevad Karl-August Tiirmaa, Kristjan Ilves ja Kail Piho noorem vend Han-Hendrik Piho (ma pean tõsiselt järgi uurima, kust tuleb nimi Han, see painab mind).

Nüüd hoiatus: järgnev tekst on kriitiline. Kes, pagan võtaks, tuli sellisele otsusele?! Mis oli ettekäändeks jätta koondisest välja tõenäoliselt suusaraja kiireim mees, kui olümpiamängudel PUUDUB MK-sarjale omane hüppekvalifikatsioon, mis on Kaili nõrgim külg?! Kuidas Teil jagus julgust välja jätta sportlane, kes on pärast Kaarel Nurmsalu minekut suusahüpetesse vaieldamatult olnud aastate lõikes Eesti kahevõistluse esinumber?

Ma ei taha väita, et ülejäänud kolm meest ei vääri olümpiapääset. Tiirmaa teeb elu parimat hooaega, Ilves on tulevikutegija ja Han-Hendrik Piho tase on pea samaväärne vanema vennaga. Kuid ühe neist (17-aastane Ilves, kelle prioriteedid on niikuinii noorte tiitlivõistlustel?) oleks pidanud Kaili asemel välja jätma.

Hea küll, aitab. Liigun edasi.

Karl-August Tiirmaa - 28. koht tavadistantsil. Tiirmaa trumbiks on, nagu viimasel ajal Eesti kahevõistluses ikka, hüppamine. Kui väiksel mäel ei suuda MK-sarjas stabiilselt kohtadel 25.-40. sõitev Tiirmaa ehk enda tugevust maksma panna, siis suurel, 120-meetrise mäel tulevad pikad õhulennud vägagi kasuks esikolmnekümnesse jõudmisel.

Mul on vaid üks probleem Tiirmaaga. Ta on 24 aastat vana. Jällegi, see ei tähenda veel maailma lõppu või Antikristuse tulekut, kuid pisut murelikuks teeb küll. 24-aastaselt peaks juba näitama tulemusi, mis annavad lootust järgmiseks olümpiaks. Kohad 30 kümne seas justkui pakuks midagi, kuid olles Eurospordi pealt vaadanud sportliku huvi tarvis mõnda kahevõistluse MK-etappi, siis Tiirmaa suusatamine meenutab kohati Jens Salumäe Kolgata teekonda Iisraelis.

Kannatused viivad küll tavaliselt sihile, kuid tahaks kordki näha temalt vastupidist võistluse käiku - hüpetega maandub Tiirmaa esikümnes ja suusatamisega noor eestlane TÕUSEB koha-paari võrra, mitte ei lange harjumuspäraselt võistlejaterivi keskossa.

Austan Tiirmaad sellegipoolest - edukas MK-sarja hooaeg on pigem üllatanud mind, sest suvel vigastas noormees korvpallimängus enda pahkluud ja hüppeliigest, kuid tagasitulek sujub siiamaani suuremate viperdusteta.

Kristjan Ilves -  45. koht sprindidistantsil.  Kui noored Veerpalud, Grete Gaim ja Johanna Talihärm välja arvata, tundub Eesti talispordi parim noor lootus olevat noor hüppetalent Kristjan Ilves.

Temagi puhul kehtib sama probleem, mis Tiirmaaga. Noormees ei jaksa veel suusatada täisealiste konkurentidega võrreldavas tempos. Kui hüppemäel võib 17-aastane Ilves sähvatada kõrgele, siis suusarajal langeb eelmisel aastal juuniorite seas sprindidistantil pronksmedalile tulnud Ilves kaugele maha. Erinevalt Tiirmaast on Ilvesel aega parandada enda sõidukiirust veel vähemalt 5-6 aastat, kui võib oodata juba märksa kõvemaid kohti MK-sarjas. Ütlen ausalt, isegi nelja aasta pärast Pyeongchangis ei oota ma Ilveselt nii palju, kui vendadelt Pihodelt ja Tiirmaalt. Presidendi sohipoja (nali..hea küll, halb nali) olümpia tuleb 8 aasta pärast.

Han-Hendrik Piho - 26. koht tavadistantsil. Nüüd, kui Kail Piho olümpial ei võistle, tahan ma ta nooremalt vennalt Han-Hendrikult näha tegusid. Ühtlasi pean ma tegema intervjuu Han-Hendriku vanematega, et küsida, kust tuli selline nimeidee (minu pakkumine - vanemad olid Star Warsi andunud fännid ja pereemal oli väike crush Han Solo osas?).

Olukorda tõsisemalt vaagides, kuna Tiirmaa ja Ilves on murdmaal pigem aeglasevõitu, siis Han-Hendrik on ainus poiss, kelle puhul tähendab hea hüpe midagi väga lootustandvat. Rajal jaksab poiss sõita küll. Suur austus inimestele, kes Pihode suusatehnikat ja - kiirust on aastate jooksul vorminud aina väledamaks ja stabiilsemaks. 21-aastase Han-Hendriku puhul on raske töö viimas end vaikselt sihile, sest 2013. aastal tuli noormees juuniorite MM-il tavadistantsil pronksmedalile. Lisaks on ta MK-sarjas juba kolmel korral 30 parema hulka tulnud. Hea küll, kaks korda tulid edukamad tulemused Tšaikovski MK-etapil Venemaal, kust puudus mitu parimat kahevõistlejat.

Faktiks jääb, et nagu teistegi poistega, pole Sotšis Han-Hendrikult esikümne kohta loota. Küll tahaks ma näha, kuidas ta suusatab vähemalt ühel võistlusel enda ja ta venna nimel niivõrd südikalt, et koht kolmandas kümnes oleks tõsiasi.

SUUSAHÜPPAJATE KOONDIS

Kaarel Nurmsalu - väikese mäe 34. koht. Jaan Jüris alustas. Jens Salumäe jätkas. Kaarel Nurmsalu lõpetab?

Eelmainitud kolm nime tähendavad laias laastus Eesti suusahüpete hetkeseisu viimase 12 aasta jooksul. Erinevalt Jürisest ja Salumäest on Nurmsalul üks tähendusväärne eelis - ta harjutab regulaarselt koos Soome koondisega. Võib justkui öelda, et tegemist on spiooniga, kes kogub võimalikult palju infot, et siis lõpuks näidata - ka eestlased oskavad lennata kõrge kaarega.

Suusahüpped paeluvad ja kõigest natukene hirmutavad mind üheaegselt. 12-aastase poisikesena veetsin enamiku enda kergejõustikutrennidest von Glehni pargis joostes ning harjutusi tehes. Aeg-ajalt jooksin mööda Nõmme suusahüppemäest ja tegin mäe treppidel koormusharjutusi põlvedele. Vaatasin ülesse, hüppemäe kõrgemasse punkti ja seejärel alla. Kõhus ei hakanud küll keerama, kuid selline tunne oli küll, et kui ma ise sealt mäelt alla tuleks, kirjutan ma oma testamendi ja hinnalise vara (Action Mani nukud, Miki Hiire/Asterixi ja Obelixi 683 koomiksit, t-särk "Vanilla Ninja -  Club Kung-Fu" ja katkine gloobus) noorema venna nimele. No ei ole lihtsalt võimalik, et inimene jääb ellu pärast 60-meetrist hüpet maapinna suunas. Kaarel Nurmsalu tõestab mulle igal võistlusel vastupidist, kusjuures hüpped on veelgi pikemad.
 

Kaarel Nurmsalu harjutamas Sotšis. Foto: Scanpix.

23-aastase Nurmsalu hooaeg pole kergemate killast olnud. Kui eelmisel aastal oli meie esikotkas hooaja lõpus soomlastestki ees, siis tänavusel aastal on Nurmsalu ainsaks sähvatuseks olnud 2. veebruaril (hea seegi, et vahetult enne olümpiat) peetud Willingeni MK-etapi 27. koht. Peale esimest hüppevooru hoidis Nurmsalu koguni 13. kohta, kuid teiseks hüppeks enam lennukust ei jagunud.

Nurmsalu keeldus kommentaaride andmisest pärast Willingeni, põhjendades, et tahab olümpiale sajaprotsendiliselt keskenduda. Arusaadav. Loodan vaid, et see sähvatus tähendas seljavalude tõttu poolikuks jäänud hooaja ümbersündi. Olümpial ma kõrget kohta Nurmsalu-nimelisele suitsupääsukesele siiski ei paku, sest kardan, et närvid veavad natuke alt, paljulubavad pole ka hiljutised teated külmetusest. Jään ootama Pyeongchangi.

Siim-Tanel Sammelselg - väikese mäe 58. koht. Suhteliselt tundmatu noormees. Tegin talle CV.

Sammelselg Tallinna lennujaamas. Foto: Delfi.

Nimi: Siim-Tanel Sammelselg.
Amet: mägikotkas (Õhtulehe andmetel), püüab ka treenerilitsentsi Soomes
Vanus: 21
Sugu: Mees
Pere: olemas, isa on treener ja ema on füsioterapeut
Senised saavutused täiskasvanute seas: jõudis vahetult enne olümpiat Sapporo kontinentaalkarikavõistlusel 16. kohale ja pääses 50 parema hulka ka MK-sarjas
Hobid: Autod
Pikkus: 1.81.
Kaal: 64 kilogrammi, kuid see on puhas muskel peamiselt.
Armastab: Olümpiat. Toitu. Lendamist.
Ei armasta: Mulliajamist. Ärge jumala eest talle sünnipäevaks mullitajat kinkige.
Kus ta praegu viibib: Sotšis. Muidu nillib mägesid Soomes.
Mis ta teeb seal: püüab mitte end paksuks süüa, jalale teravust juurde saada, mitte vihastada tüüpide peale, kas saatsid Sotši olümpiale vale pikkusega suusad. Saeb suuski lühemaks, ärge muretsege.
Keda ta meenutab: Eesti jalgpalli suurlootust ja ajateenijat Rauno Piipu.
Parim omadus: on hästi sõbralik, isa sõnul valiti ta eelmisel aastal klassi kõige toredamaks õpilaseks; tark on ka: kümnepallisüsteemis on keskmine hinne 8,2.
Suhtes: pole kindel, kuid võin uurida välja mõne naislugeja jaoks.
Parim mälestus: nuttis natuke, kuid siis võttis julguse kokku ja tuli Mustamäe hüppemäelt alla ning tegi seda uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Uudistes teatati, et Tallinnas võis kuulda juubeldavat mägikotkast kuskil metsas.
Tunnuslause: "Mu perekonnanimi võib olla küll Sammelselg, kuid tegelikult pole mu selg väga karvane."

MÄESUUSATAJATE KOONDIS

Warren Cummings Smith III - katkestab või sõidab slaalomis välja 27. koha. 50-60. Just siit leiame koondise nimekirjast eksootilise nimega Warren Cummings Smithi. Või nagu Postimehe spordiajakirjanik Jaan Martinson tabavalt ütles - metshaldjas, keda polnud enne Sotši olümpiat vägagi paljud isegi näinud. Kuid ta eksisteerib ning just tema, eestipärase nimega Varmin Kummel Smitt on tänasel hetkel Eesti parim mäesuusataja.

Smith tundub olevat laid-back isiksus, kelle õlgadeni ulatuvad lokid ja ameerikalik positiivne iseloom peaks sulatama nii mõnegi jääkuninganna. Enesekindlust noorel mäesuusatajal igatahes jagub - Sotšis olles andis ta lubaduse, et sihib slaalomis kohta parema 20 piirimaile. Maailma edetabelis on ta 317. kohal.

W.C.Smith. Foto: Suusaliit.

Kuid kes ei riski ja ei mõtle suurelt, see joob kodus Bocki. Smith teadvustab endale, et MK-sarjas pole ta suuremat edu saavutanud, kuid see ei tähenda, et Sotšis ei võiks ta kõiki üllatada. "Muidugi lähen ma rajale riskima, aga mõistlikkuse piires, nagu teevad kõik, ka ässad. Lihtsalt rada läbi sõita ja lõpetada tagaotsas mind ei rahulda," ütles Smith Postimehele. Noormees lisas, et ehkki ässad on veel natuke kaugel, on keskklass päris ühtlane ja hea õnne korral võib kõike juhtuda. Praegu on tehnika veel krobeline - pöörded pole piisavalt järsud -, kuid 21-aastane tulevikutegija elab Põhja-Tallinna hittloo järgi: tal on aega veel.

Kuidas on selline mees üldse Eesti koondisesse aga sattunud? Ühendriikides üles kasvanud väliseestlase vanaema sündis Maarjamaal 1924. aastal, samal aastal, kui viidi läbi esimesed taliolümpiamängud (hea enne?). Vanaema kasvas üles, keetis moosi ja võlus noormehi kuni..tulid mingid kurjad mehed Balšoje Rassijast ja ta pidi põgenema Austraaliasse, kus elab tänapäeval ka näiteks "Kevades" Imelikku rolli mänginud šarmantne näitleja. Vanaema ei jõudnudki kunagi aborigeenide seltsi. Laev läks rikki ja Austraalia asemel jõuti välja hoopiski Ühendriikidesse, mis on kõigest maailma teises otsas. Vanaema meelt see oluliselt siiski ei morjendanud ja õige pea abiellus ta ühe väga õnneliku ameeriklasega.

Mitukümmend aastat hiljem on tema pojapoeg esindamas Eestit Sotšis. Smith on igatahes uhke enda päritolu üle: "Minus voolab eesti veri. Olen uhke eesti juurte üle, tahan olümpial võimalikult palju eestlastega suhelda ja end selle rahvuse esindajana tunda," lausus mäesuusataja Martinsonile. Eesti keelt ta väga ei oska, kuid õpib iga päevaga juurde. Tervitatav nähtus.

Lõpetuseks, miks on Smith 87 korda ägedam, kui endine Eesti mäesuusatamise esinumber Deyvid Oprja? Sest ta oskab mõelda suurelt ja mingi härjapõlvlane ütles mu unes, et Smithil on ka mune enda unistused vähemalt teatud mahus täide viia.

Triin Tobi -  suurslaalomi 63. koht. Ma ei tea, kas see on liiga optimistlik või hoopis alahindav ennustus. Kui Warren Cummings Smith (sõpradele "Trace"), Siim-Tanel Sammelselg, Kalev Ermits ja Johanna Talihärm on mulle natukenegi tuttavad - olen neist vähemalt kuulnud või lugenud paar korda - siis Tobi on, nagu Õhtuleht kirjeldas, suusakoondise kõige valgem leht. Küll tunnen ma ta isa, korvpallikohtunikku Andres Tobi, kes oskab vilistada õiglaselt.

Sarnaselt suusahüppekoondislastega elab ja harjutab ka Tobi Soomes. Teistmoodi ei saakski, kui on soovi mäesuusatamises tegusid teha. Ühel hetkel saab Kuutsemäe ja Tuhamäe nõlvadest kopp ette. Varasemalt Tartus elanud Triin läks Soome juba 15-aastaselt, et enda unistusi täide viia. Jah, koduigatsus tuli vahel peale, kuid Eesti naine on sitke ja vastupidav. Triinu puhul võid veel lisada märke: otsib adrenaliini. Talle meeldib võtta riske. Living on the edge on teemas. Triinust ei saa raamatupidajat või maniküüri - ta tahab elult enamat, ta tahab põnevust. Mehed, sellised tüdrukud on raske variant, kuid kui Te leiate ühe sellise, kes hindab ka Teid, väärtustage seda.

Hoolimata noorest east on Triin juba mitmekordne Eesti meister slaalomis ja suurslaalomis, lisaks on ta noorte taliolümpia slaalomi 14. koha omanik. Kodumaal 160 sentimeetrit pikale tüdrukule vastast naljalt ei leia. Sotši olümpiat kasutab Triin peamiselt kogemuste hankimiseks. Ennustaja Otto arvab, et parimatele tavaliselt üle 10 sekundi kaotav Triin jõuab Sotšis suurslaalomis elusalt ja tervelt finišisse ning 63. koht annab aluse, mille najale ehitada järgmine olümpiatsükkel.

GRAATSILISED ILUUISUTAJAD

Viktor Romanenkov - 24. koht. Mida arvata 20-aastasest Romanenkovist? Sarnaselt Nurmsalu ja Tobiga on ka tema kammitsetud teatud mõttes Eesti väiksusest ja konkurentsipuudusest. Särava naeratusega Anna Levandi käe all treeniv Romanenkov on teinud küll viimase kahe aastaga suure sammu edasi, kuid tippu jõudmiseks on vaja veel teha mitu suurt sammu. Ja erinevalt murdmaasuusatamisest tiksub iluuisutamises aeg armutult: mida vanemaks jääd ja suurt edu ei saavuta, seda raskem on 28-aastaselt loota medalit.

181 sentimeetrit pikk Romanenkov on iseenda vastu olnud alati karm ja nõudlik. Ta püüdleb alati täiuslikkuse ja veatute kavade poole, treener Levandi kardab, et poiss püüab kohati liiga palju. Romanenkov ise ütles Päevalehele, et kirglik pühendumus ja sportlik viha viivad teda edasi.

Viimati oli Eesti meesiluuisutaja olümpial 2002. aastal Salt Lake City's, kui uisuprobleemidega hädas olnud Margus Hernits saavutas Mikimaal 27. koha. Romanenkovil on talenti Hernitsast rohkem, ent närvidega põrumine võib jätta pitseri veel pikaks ajaks: viimatisel suurvõistlusel, selle aasta jaanuarikuus toimunud Budapesti EM-il ebaõnnestus noormehe vabakava (Bizet "Carmeni" järgi) täielikult ja ta jäi alles 24. kohale. Samas, 2013. aasta Kanada MM-il püstitas ta uue isikliku rekordi ja tuli kõrgele 22. kohale.

Mulle ei ole kunagi eriti sümpatiseerinud meeste iluuisutamine ja vaevalt, et ma Romanenkovi võistlust jälgin. Kui, siis iluuisutamises legendi staatusesse tõusnud Jevgeni Pljuštšenko pärast. Aga ma loodan siiralt, et endalt palju nõudev Romanenkov suudab olümpial ennast natuke ületada ja leida motivatsiooni edasiseks arenguks, sest ma tahan kuulda Anu Sääritsa imetlusohkeid kolmekordse axeli või lutzu ajal üks-kaks olümpiat veel.

Jelena Glebova - 15. koht. Meie oma Snegurotška, kes näeb jääl pagana hea välja.

Seitsmekordne Eesti meister ja vastne Budapesti EM-i 7. koha omanik Glebova võib olla Eesti parim olümpialootus Sotšis, sest kui murdmaasuusatajate puhul loodan ma pigem väikesele imele, siis Glebova tase on piisavalt stabiilne, et lubada kohta esikahekümne seas, kui mitte esikümne seas. Elegantsusest õhkav tulise temperamendiga 24-aastane neiu, kelle vabakava "Kleopatra" annab muljetavaldava ülevaate tema sisust ja särtsakusest, teab, et Sotši olümpia võib kujuneda just tema läbimurdeks.

Lühikest kasvu Glebova võistleb Sotšis tehniliselt keerukate kavadega, kuid alates 15-aastaselt Eesti iluuisutamist valitsenud neiu on tänaseks piisavalt heal tasemel, et pakkuda konkurentsi ka kõige tugevamatele jääl tantsisklevatele maailma sireenidele.  Sloveenist treeneri Igor Krokaveci nõuandeid järgiv iluuisutaja on aastast aastasse läinud paremaks ja küpsemaks. Anu Säärits ei suuda tema esituste ajal vahepeal sõnagi suust välja öelda, Glebova oskab lummata inimesi.

Kirglik Glebova. Foto: Scanpix.

Meeste iluuisutamine ei paku küll mulle isiklikult pinget, kuid teadmine, et Gleboval on kõige reaalsem võimalus saavutada kõrgeim koht Sotši olümpialt, paneb mind ehk naiste iluuisutamist 20-ks minutiks jälgima. Paha ei tee ka napid kostüümid, truth be told.







Sellised olid minu ennustused eestlastele Sotši olümpial. Kui neist kasvõi üks läheks täpipealt pihta, loen ennustust kordaläinuks. Seniks vean end teleri ette vaatama naiste laskesuusatamist. Ja panen lasketiiru ka endale aja kirja.