Sotši olümpia varajane alternatiivprogramm

Järjekordsed taliolümpiamängud on vähem kui ühe kuu kaugusel, aga mõjuvad võrreldes eelnevate olümpiatega pisut teistmoodi. Nimelt võib ainult kõige optimistlikum eestlane loota, et tänavuselt olümpialt liigub kasvõi üksainus medal kodusele Maarjamaale. Meie parimad lootused võistlevad murdmaasuusatamises (äkki tuleb Kein Einastelt lõpuks see kauaoodatud "purakas") ja laskesuusatamises (kui kõik lasevad tavadistantsil 4 korda mööda ja saavad 4 trahviminutit ning Kauri Kõiv laseb puhtalt, siis on ju võimalus...eks?).

Niisiis, kuna Suur Kolmik Šmigun-Veerpalu-Mae on varustuse kokku pakkinud ja naudivad nüüd kusagil oivalisi koivalisi, võib üle pika aja murdmaasuusatamise asemel ka midagi muud vaadata. Välja arvatud juhul, kui te teete TrioBetis/Olybetis panuseid selle peale, mitu medalit astma-Maritile või tatihabe-Northugile tuleb.

Esitan teile seetõttu Sotši olümpia alternatiivprogrammi, kus on esindatud viis ala, mida argipäeval ehk televiisorist või arvutist ei jälgi. Ja nendele, kes lähevad koha peale, soovitan külastada laastatud Estosedõki küla, mis jäi olümpiaehitiste projekteerijatele natuke ette. Võite küsida kohalikelt, kuidas Venemaal äri käib ja mismoodi inimeste arvamusi kuulda võetakse. Ning kuidas kraanivesi võib olla pikaks ajaks reostatud. Kui paaril meesterahval on julgust ja pealehakkamist, karjuge mõnele miilitsale näkku, hoides meessõbral käest, "Make love, not war!". Saate ehk Reutersi videosse!

Kuid nüüd, ilma pikema jututa, siin need viis spordiala on:

Meeste kahevõistlus

See on viiest alast ainukene, kus saab pöialt hoida ka Eesti poistele - vennad Pihod, Karl-August Tiirmaa ja Kristjan Ilves moodustavad ühtlase teateneliku, kes võivad heal päeval sähvatada ka esikahekümnes.

Kahevõistlus on üks väheseid talispordialasid, kus eestlasi on saatnud märkimisväärne edu ja koju on toodud medalgi, ehkki Nõukogude nime all. Alles paar kümnendit tagasi hoidsid minu vanemad pöialt Allar Levandile ja Ago Markvardtile, kellest esimene oli kõva suusamees ja teine, vastupidiselt, pigem hea hüppaja.

Kes pole üldse talispordiga kursis, siis kahevõistlus koosnebki suusahüpetest ja murdmaasuusatamisest. Alguses sportlased hüppavad, hüpete pikkuse põhjal arvutatakse välja ajalised vahed sportlaste vahel ja siis lastakse mehed murdmaarajale sõitma. Nii palju, kui olen kahevõistlust jälginud, siis alati on palju suurem eelis meestel, kes jaksavad sõita, sest head hüppajad (ka eestlaste puhul, Tiirmaa ja Ilves) vajuvad enamikel kordadel esikahekümnest kuhugi 40. kohale ja kõvad murdmaamehed, vastupidiselt, tõusevad tagaotsast esikümnesse.

Kahevõistluse "kuningas" Eric Frenzel hüppamas Prantsusmaal

Kuna vennad Pihod ja Ilves on minu isiklikul hinnangul nelja aasta pärast kõige lootustandvamad talisportlased, tuleks neil silma peal hoida juba varakult. Meie õnneks (ja selle spordiala kahjuks) on konkurents kahevõistluses pigem hõredavõitu, võrreldes laskesuusatamise ja murdmaasuusatamisega, seega läbimurre tippu ei kuulu science-fiction'i alla, erinevalt murdmaakoondise sprinteritest. Kuid selge on see, et tööd tuleb veel kõvasti teha - Pihodel hüppamise vallas ja noorel Ilvesel murdmaarajal kestvuse osas. Kuid ühtlane tuumik on kahevõistluses Eestil olemas ja hea õnne korral võivad mehed jõuda teatevõistluses ka esikümnesse.

12. veebruaril hüppavad kahevõistlejad normaalmäel (K-90) ja suusatavad otsa 10 km ning 18. veebruaril suurel mäel (K-120), suusatades jällegi otsa 10 km. 20. veebruaril on kavas teatevõistlus.

Curling

Ei, te ei vaja uusi okulaare. Te ei pea minema silmanägemiskontrolli, mina pean. Just nimelt, ma soovitan teil vaadata mõne inimese jaoks kahtlemata kõige igavamat talispordiala, curlingut.

Miks? Sest see on lihtsalt naljakas. Võib-olla on mu huumorisoon veidi paigast ära, kuid sattudes curlingut vaatama, pakub see mulle alati mingit täiesti arusaamatut nalja. Ta sobib täpselt eestlaste rahvusspordialaks. See ala nõuab rahulikkust, kindlameelsust, passiivsust ja tahet asjad korras hoida. Ehk siis: curlingus on võistkonnad, kes peavad laskma ümara kera jääl libisema ja lootma, et see läheb võimalikult soodsasse asukohta punktiringi raames või siis põrkub vastase keraga, mille tagajärjel liigub vastase kera punktitsoonist välja. Mõned kutsuvad seda jääkeegliks, minu arvates on see pigem jääpetank, libisemisega. Ma loodan väga, et järgmistel taliolümpiamängudel on eestlased esindatud, sest selles alas peitub kõik, mida eestlased ootavad olümpialt.

Esiteks, kui rahvusvõistkond tuleks medalile, oleks Eestil hoobilt kaks või neli medalit (võistkonna suurus varieerub), mis sest et nad kajastuvad üldises medalitabes ühe medalina. Neli medalit on neli medalit. Teiseks, eestlastele meeldib arutada ja mõtiskleda. Curling pakub täpselt seda, meenutades kohati malet, kus kaks võistkonda püüavad üksteist üle trumbata osavate käikudega. Kolmandaks, kaks võistkonnaliiget, kes meeleheitlikult nühivad jääd enda harjadega (et kera libiseks pikemalt) mõjuvad koomilistena ja annavad inspiratsiooni alustada ka enda kodus suurpuhastusega. Neljandaks, konkurente on võrdlemisi vähe. 

Curling taaselustati taliolümpiaalana 1998. aastal, seega pole veel hilja kehtestada end selles spordialas juba varakult. Ega murdmaasuusatamist oluliselt rohkem inimesi ei jälgi, kui curlingut. Tugevamateks konkurentideks oleksid vanad tuttavad skandinaavlased, sakslased, hiinlased, kanadalased ja ameeriklased. Väga multikultuurne ja muhe seltskond.

Curling kestab Sotšis koguni 11 päeva, alustades juba 10. veebruaril ja lõppedes 21. veebruaril. Üksteist päeva puhast rõõmu. Kui teha jälgimist veelgi põnevamaks, võite panustada mingi riigi võidu peale.

Kelgutamine

Kahjuks ma ei mõtle "kelgutamise" all vana head mäest alla sõitmist telgiga, nagu vastlapäeval on Tallinna Vabakal kombeks (ehkki maksaks selle nägemise eest küll). Taliolümpias kelgutavad sportlased pisut teistmoodi.

Just kelgutamine on mitme Rahvusvahelise Olümpiakomitee ametniku arvates taliolümpia kõige ohtlikum ala. Mitte asjatult. Eelmistel mängudel Vancouveris suri Gruusiast pärit Nodar Kumaritašvili, kui ta sõitis kiirusel 145 km/h trassilt välja ja põrkas vastu metallposte täiskiirusel. Olukorda uuriti pikalt, kuid lõpuks leiti, et sportlase surmas oli süüdi vaid ta iseenese kogenematus.

Kelgutamine on mõeldud munadega meestele ja adrenaliininäljas naistele. See kujutab endast allalaskumist mööda jäist rada, ülisuurel kiirusel (kuni 155 km/h) ja nõuab sportlaselt väga head reaktsioonikiirust ning valmidust riskida, sest medalite järjestuse määravad ära tuhandiksekundid. Ja kui ühe ränga vea peaksid tegema, siis palveta Jumala, Allahi ja Buddha poole ning looda kõige paremat.



Eesti sportlasi kelgutamas olümpial arvatavasti niipea ei näe. Mõnevõrra on sellest kahju, sest, tsiteerides Mati Karlovitš Alaveri: "Protsentuaalne kaotus on väga väike." Mõelda vaid, medal jäi vaid poole sekundi kaugusele, kuld oli niiii lähedal! Kuid kiire vaade protokolli reedab 32. koha. Äkki järgmine kord läheb paremini.

Viiest spordialast, mida ma nimetan, tahan ma proovida just seda ala ise järgi kõige rohkem, aga kiirusel 70 km/h, või midagi sellist. G-jõud, mis mõjuvad kehale, võivad olla meeletud.

Kelgutamissõidud (inglispäraselt luge) toimuvad Sotšis 8. veebruarist 13. veebruarini. Tuleb kindlasti ära märkida, et seda ei tohi ajada segi põhimõtteliselt sama pöörase alaga nagu skeleton, kus sportlased sööstavad kelguga mööda trassi, PEA EES. Kelgutamises jäädakse ikkagi vanade traditsioonide juurde, lootes, et õnnetuse korral purunevad kõigest jalad, mitte kolju.

Lühiraja kiiruisutamine, meeste 500 meetrit

See ala on taliolümpiamängude "100 meetri jooks". Ainult, et mitukümmend korda vähem kajastatud ja Usainide/Yohanite asemel on stardis peamiselt Kim-id ja Yun-id, sekka mõned kanadalased ja ameeriklased.

Erinevalt "tavalisest" kiiruisutamisest võistlevad lühirajauisutajad jäähokiareenil, tehes oluliselt väiksemaid ringe ja riskides mitmel korral kukkumisega, et võita see ihaldatud medal. Kui vaadata, kui kaldus on uisutajad kurvides, et saavutada efektiivseim trajektoor ja suur kiirus, meenuvad kohati mootorrattasõidud. 

Keskmiselt kulub uisutajatel 500 meetri läbimisele napilt üle 40 sekundi. Suure osa lõpptulemusest määrab ära stardiminek ja konkurentide soov riskida, tulles sisekurvi ajal võimalikult lähedale, et tuulekoridorist kiiremini välja tulla.

Kui tahate näha maailma kiiremaid uisutajaid ja seejärel katsetada järgi nende uisustiili näiteks Harjumäe uisuväljakul, siis olge valmis 18. ja 21. veebruaril end õigele telekanalile lülitama. Panuseid teha eriti ei soovita, sest aeg-ajalt leidub ikka üks Hakuma Sato, kes ei kohku võidu nimel mitte millegi ees ja põhjustab kolme inimese kokkupõrke.

*trummipõrin*

Viimane ala on mu isiklik lemmik - see on...

Meeste ja naiste suusakross

Avastasin selle spordiala enda jaoks 2010. aastal ehk Vancouveri olümpia ajal, kui olin parajasti minemas kergejõustikutrenni. Bussini oli viis minutit (bussipeatus samas 350 meetri kaugusel) ja olin juba riides, kui nägin Eurospordi pealt meeste suusakrossi (ingliskeelselt väljendudes, Men's Ski Cross) eelsõitu. Jäin bussi peale hiljaks. Ja ka trenni. Kahetsusi pole.

Suusakross sarnaneb õige natuke mäesuusatamisele, kuid ainult selles mõttes, et vahel tuleb hüpata ja võistlustrass on enamasti allamäge. Kuid erinevalt mäesuusatamisest, kus korraga läheb vaid üks sportlane rajale, läheb suusakrossisõidus rajale korraga koguni neli sportlast. Pole vist tarvis öelda, et valusad kukkumised ja neljakordne adrenaliinilaks on garanteeritud.

Suusakrossis on paar kukkumist alati

Olümpiavõitjaks, või ükstapuha mis krossivõistluse võitjaks, saab tulla kahte moodi. Variant A: tõukad end suuskadel teistest kiiremini, valid õiged õhutrajektoorid ja blokeerid kurvides konkurente targalt. Variant B: loodad, et kõik teised kukuvad (pole välistatud) ja vajadusel aitad salaja kaasa, lootes et midagi lindile ei jää. Natuke paralleelne FBI ülekuulamistega märulifilmides, sa oled kas good cop või bad cop. Kuid kui vahele jääd, unusta enda medalilootused ära.

Suusakrossi teebki põnevaks selle ala ettearvamatus, mis on sarnane laskesuusatamisega, kuid veelgi juhuslikum. Favoriit võib kukkuda iga hetk, sõitjate järjekord muutub pidevalt. Ja selleks, et finaali saada, tuleb vähemalt kolm korda väljuda enda sõidust esiotsas.

Suusakrossi eelsõidud ja finaalid toimuvad 20. (meeste sõidud, mis on kiiremad, seega ka huvitavamad) ja 21. (naiste sõidud) veebruaril.

Kogu taliolümpia ajakava asub siin.



P.S. Kui keegi küsib, miks näiteks jäähoki või lumelauasõit sellest loetelust välja jäid, siis lohutan teid teadmisega, et nad olid väga lähedal nimekirja pääsemisega (eriti jäähoki), kuid valik sai tehtud seekord teiste alade kasuks, mis nii palju kajastamist meedias tavaliselt ei leia, ehkki on põnevad. Hea küll, curlingu puhul on kuidas kellelegi. Loodan, et hoolimata ülimalt nõrkadest medališanssidest leiavad tee taliolümpia juurde mitmed noored, sest Sotši olümpiast võib tulla üks kõige üllatavamaid suurvõistlusi läbi aegade. Näiteks ilutulestik ei käivitu lõputseremoonial. Või temperatuur on terve olümpia vältel plussis, mis on väga-väga tõenäoline. Või Putin lendab jetpack'iga kõrgele areeni kohale, et olümpiatuli ise süüdata, nagu õigele juhile kohane. Unistada ju võib.