Hakkasin vormel-1 sarja vaatama Schumacheri pärast, ehkki alles 2000. aastal, seega tunnen nimesid nagu Mika Häkkinen, Johnny Herbert, Heinz-Harald Frentzen, Alexander Wurz, Jean Alesi, Juan Pablo Montoya, Ricardo Zonta ja nii edasi. Ma mäletan meeskonda Arrows F1 "F1 2002"-nimelisest Xbox-mängust, mis minusugusele varakult ärahellitatud lapsele kingiti samal aastal, kui Veerpalu tegi kangelastegusid Salt Lake City's. Kuid erinevalt suurest hulgast kaasmaalastest ei hoidnud ma väikse lapsena pöialt soomlastele F1-sarjas. Ei Häkkinenile, ei "jäämees" Kimile, ei Mika Salole, Heikki Kovalainenile ega nüüd ka Valtteri Bottasele. Polnud ja pole siiani kuidagi põhjust. Nii, nad on meie naabrid, kes räägivad üsna sarnast keelt, kuid - mis siis? Saan aru küll, miks Räikkönen praegu nii populaarne on ja pean tunnistama, ta iseloom on lahe, kuid ometi on mul valdavalt ükskõik, kuidas tal läheb.
Võib-olla mõjus Schumacheri ja Ferrari puhul fakt, et Ferrari oli kunagi...tähendab, mis pagana kunagi, siiamaani on niivõrd uhke ja elitaarne bränd, et sa lihtsalt pidid Ferrari vormelimeeskonda armastama. "Punased kuradid" olid kiired, halastamatud ja osavad vastaste ülekavaldamises. Schumacher ja Barrichello olid stabiilselt esiotsas, nad andsid asjalikke intervjuusid (ehkki kui Sa olid kuulnud juba 46. korda, kuidas "tiim oli hea, rehvid head, auto hea", hakkas lõpuks pinda käima küll) ja võitsid. Hüppasin heameelega 8-aastase poisina Schumi bandwagon'ile ja ei näinud põhjust, miks peaks seda häbenema.
Alles hiljuti olen hakanud vormeliajaloo sügavustesse aina rohkem laskuma ja mõistma ka Juan Manuel Fangio, Ayrton Senna, Nelson Piquet, Niki Lauda (Rush on suurepärane film austerlasest, soovitan kindlasti vaatama minna) ja Alain Prosti erakordsust. Kuid siiski, nad kõik kahvatuvad minu jaoks mehe ees, keda ma sain näha oma silmaga võitmas, võitmas ja lõpuks paljude jaoks juba üsna igaval moel, jälle võitmas. Ja õnneks või kahjuks pole see mees Sebastian Vettel.
Põikpäine ja tuline isiksus juba varajasest east
Schumacher ei hoolinud reeglitest juba poisipõlvest saati. Nimelt ei lasknud Saksamaa autospordireeglid noortel kardipilootidel saada enda kardijuhtimislitsentsi enne 14-aastaseks saamist. Schumacher ei tahtnud oodata ja otsustas isa mõjul juba 12-aastaselt saada enda juhtimisloa Luksemburgist. Mõeldud, tehtud. Järgnevatel aastatel osales Schumacher mitmes kardisarjas, tulles piiratud hulga võistluste raames alati kõrgetele kohtadele. Juba noore poisina nähti temas erilist annet märjal rajal sõitmise poolest. Kuid lisaks talendikusele märgati Schumacheri sõidustiilis harvaesinevat üliagressiivsust: 1990. aasta Vormel-3 Macau GP viimases sõidus rammis Schumacher (mõne pealtvaataja arvates meelega) hiljem tema suurimaks konkurendiks saanud Mika Häkkineni, mille tulemusena võitis Schumacher küll etapi, kuid konkurentide lugupidamise kindlasti mitte.
Schumacheri üks viimaseid, kuid kõige vastuolulisemaid sõite enne F1-karusselli debüüti tegi sakslane kaasa Sauber-Mercedese spordiautode sarjas, kus ta sõitis meelega otsa Derek Warwicki-nimelisele sõitjale. Puhtalt kättemaksuks, sest Warwick oli noore sõiduässa arvates takistanud tema minekut ülikiirel sõiduringil. Vihast sõge Warwick sõitis pärast õnnetust koos Schumacheriga boksi ja asus noort kollanokka taga ajama, et talle üks korralik õppetund anda. Väledate jalgadega Schumi suutis enda tervise huvides õnneks siiski põgeneda ja kui Warwick lõpuks sakslase ligi sai, tulid boksitöölised meeste vahele.
Väikestest skandaalidest olenemata otsustas Eddie Jordan noorele Schumacherile võimaluse anda 1991. aastal Belgia Spa etapil, kui Jordani meeskonna teine piloot Bertrand Gachot mõisteti kaheks kuuks vanglasse ühe Londoni taksojuhi pisargaasitamise eest, kui too oli ummikus toppama jäänud (Eesti vanglad annavad vist tapmise korral a la 4 aastat tingimisi?). Vormel-1 maailmas tundmatu Schumacher üllatas mitmeid tiimijuhte, kui suutis enda esimesel kvalifikatsioonil tulla 7. kohale, ehkki võidusõidu pidi ta katkestama käigukastitõrke tõttu. Eddie Jordan tahtis sakslast endale. Tagasituleku plaane hauv Sauber pani Schumile silma peale. Kuid lõpuks maandus tulevane mitmekordne maailmameister hoopis Benettonis.
 |
| Flavio Briatore õnnitleb Schumit Monaco GP-võidu puhul 1994. aastal |
Esimesed hooajad Benettonis tõotasid helget tulevikku: juba enda teisel täishooajal, 1992. aastal, võitis Schumacher sellesama Spa-etapi, kus ta debüteeris Jordani võistkonna ridades. Lisaks sattus noor Schumi avalikkuse tähelepanu alla, kui pärast Hockenheimi rajal toimunud testisõitu võttis suur Ayrton Senna ise Schumacheri kaela enda käte haardesse, manitsedes hulljulget noort end rohkem kontrollima ja "vanemaid" austama. Tagantjärele vaadates, vist asjatult. Paradoksaalsel kombel nägi Schumacher ise Imola GP-l, kuidas Senna end surnuks sõitis nigelate turvaseadistuste ja võiduiha tagajärjel.
 |
| Senna oli tuline isiksus |
Kuid Willamsi meeskonna ülekaal ajavahemikus 1991-1993 oli selge. Alles 1994. aastal oli Benetton jõudnud vormelimaailmas kõige kiiremate võistkondade hulka ning tõhusa arendustöö mõjul pälvis sakslane ka enda esimese meistritiitli, kuid jällegi võis ta sõidustiilist lugeda välja mõningast (vajalikku) nahaalsust.
Nimelt tegi Schumacher otsustavas finaalsõidus Melbourne'i ringrajal ühes kurvis sõiduvea, mis tüüris ta kannatada saanud masina rajalt välja. Vahe Williamsi vormelimeeskonnas sõitva Damon Hilliga meistritiitli arvestuses oli üksainus punkt ja Hill lähenes tagant kiiresti. Schumacher sõitis tagasi rajale, kuid (BAM!) täpselt selleks ajaks, mil Hill oli jõudnud piltlikult Schumi kõrvale. Meeste masinad põrkusid kokku ja mõlemad pidid katkestama. Ka 1995. aastal sattusid mehed mitmesse avariisse hooaja jooksul, kuid meistritiitel läks jälle Schumacherile. Aina kõlavamalt levis arvamus, et sakslane teeb kõik selleks, et võita.
Ferrariga liitumine, hulljulged sõidumanöövrid jätkuvad
Kuid võite ei tulnud, vähemalt mitte kohe. Ferrari masinal oli probleeme juhitavuse ja vastupidavusega, mis tulenesid V10 mootorile üleminemisest. Ehkki Schumacher võitis kolm etappi, sealhulgas Itaalias, mille tagajärjel sündis arvatavasti 9 kuu pärast mitu Michelangelot, jäi ta sõitjate arvestuses kolmandaks. Kuid hooajalõpu tugevad esitused näitasid Ferrari tiimi juhtkonnale, et kõik liigub õiges suunas. Damon Hill sai lõpuks oma kauaihaldatud tiitli kätte, teenitult. See jäi ta ainsaks isiklikuks tiitlivõiduks.
1997. hooaega jääb igaveseks märgistama juhtum, mille tagajärjel süvenes mitmete kaaspilootide viha Schumacheri vastu veelgi. Kogu sündmustik meenutas 1994. aasta hooaega: (ameeriklase häälega, kes loeb treilereid Hollywoodi filmide kohta) Viimane sõit. Kaks Meest - Schumacher ja Jacques Villeneuve. Neid lahutab üks punkt. Draama alaku.
Jällegi oli Schumacher see, kelle autoga oli mingi jama. Jerezi ringrajal Hispaanias oli oma võidus kindel Schumacher kolmanda individuaalse meistritiitli poole sõitmas, kui tema autot tabas tehniline rike. Schumi teadis, et Villeneuve on lähedal ja käitus instinktiivselt: kui Villeneuve püüdis temast mööduda, proovis Schumacher korrata 1994. aasta võtet ja rammida Villeneuve välja. Seekord see trikk aga ei õnnestunud ja FIA määras mehele ka karistuse: tema teine koht tühistati. Sest nagu keegi hooliks 1997. hooaja teisest kohast kahekümne aasta pärast...
1998. hooajast algas Benettoni ja Williamsi taandkäik, sest Renault loobus F-1 sarja mootorite tarnimisest. Uue võimsa meeskonnana kerkis esile McLaren, kelle vihasemaiks konkurendiks oli terve hooaja vältel Ferrari. Schumacheri ohtlik sõidustiil jätkus, kuid tulemused olid seda väärt. Ent nagu ikka, hooaja viimasel etapil Schumacher katkestas ja individuaalne tiitel Ferrariga liikus jälle ühe aasta võrra edasi. 1999. aasta hooajal ei tulnud tiitlit aga samuti, sest Ferrari esipiloot pidi jätma 7 etappi vahele, kui murdis enda jala Silverstone'i etapil, teda asendas Mika Salo. Oma võimaluse saanud Irvine ei suutnud aga võimalust ära kasutada ja järjekordne hooaeg möödus McLarenite ja Häkkineni taktikepi all.
2000-2004: Schumacherist saab legend
2000. aasta märkis ühe ajastu algust. Jenson Button liitus vormel-1 sarjaga.
Hea küll, tõsiselt rääkides: uus millennium tähistab aega, mil vormel-1 sünonüümideks said Michael Schumacher ja Ferrari. Kuid lisaks sellele muutus Stewarti võistkond Jaguari-nimeliseks võistkonnaks (kes on eelkäija tänasele Red Bullile), Ferrariga liitus F1-ajaloo raudmees ja Igavene Teine Rubens Barrichello (Irvine liikus Jaguari), Damon Hill lõpetas karjääri ja vormel-1 sarja naasis ka pärast paariaastast pausi 1994. aastal mõneks sekundiks põlema läinud hollandlane Jos "Jos The Boss" Verstappen.
Hooaeg algas ja lõppes Ferraride domineerimisega, McLarenid kohe järel. Teistel võistkondadel polnud põhimõtteliselt võimalustki, kaks meeskonda olid teistest niivõrd üle. Schumacher võitis lõpuks individuaalse arvestuse ja aitas Ferraril tulla konstruktorite meistriks, kuid kõige tähelepanuväärsem oli, minu hinnangul, hoopis Belgia GP-etapp, mis algataski minu armastuse F1-sarja vastu.
See oli Schumacheri ja Häkkineni võimas duell, mille võitis küll soomlane hiilgava sõidumanöövriga, kuid napilt. Ei olnud palju puudu, et Schumi oleks korraldanud järjekordse kokkupõrke ring enne Häkkineni möödasõitu, kui Schumi sundis Häkkineni peaaegu murule ja soomlase masina esitiib puutus õrnalt konkurendi tagarehvi.
Häkkinen läks pärast võistlust Schumacheri juurde. Kuid erinevalt Sennast või Warwick'ist ei hakanud soomlane sakslast taga ajama või kägistama. Ei, Häkkinen näitas lihtsalt paari käeliigutusega, et kui Schumi peaks kunagi sellist käiku kordama tema peal, on tagajärjed karmid. Schumacher noogutas, tõsine ilme näol.
 |
| Mika Häkkinen Schumi trikke heaks ei kiitnud |
Belgia GP pressikonverentsil püüdsid skandaaliihas ajakirjanikud peilida Häkkinenilt välja, mida ta oli öelnud ning mida ta arvab Schumacheri sõidustiilist, kuid Häkkinen ei lasknud end provotseerida ja keeldus küsimustele vastamast.
Schumacher ütles eelmisel aastal, et peab Häkkineni enda parimaks rivaaliks (no offense, Damon Hill, Fernando Alonso ja David Coulthard). "Mika Häkkinen oli parim vastane, kes mul oli vastaste sõidukvaliteeti silmas pidades. Ma austan teda väga, sest ehkki me andsime mõlemad endast rajal 100%, ei proovinud me kumbki lahendada enda tülisid väljaspool võidusõitu," lausus Schumacher BBC-le.
 |
| Schumacheri GP-võitude kokkuvõte |
Edasised aastad, 2001-2004, möödusid mõne arvates masendavalt, teise arvates imestusväärselt Schumacheri ja Ferrari domineerimise all, 2002. aastal näiteks jõudis Schumi igal etapil esikolmikusse, võites 11 etappi 17-st. Konkurendid? Häkkinen pani 2001. aastal pillid kotti, F1-maailmas võrdlemisi tundmatud Kimi Räikkönen ja Fernando Alonso tulid asemele, vastavalt Sauberi ja Minardi võistkondadesse. F1-sarjaga liitus ka aeglaseim piloot, keda minu silm on näinud, malaisialane Alex "Mis on gaas?" Yoong (ei, päriselt, isegi indialane Narain Karthikeyan oli kiirem) . Või siis oli asi selles, et Minardi romu liitus asfaldil sama kiirelt, kui James May Ford Transiti roolis.
Viimased aastad Ferrariga: FIA muudatused rikuvad "punaste kuradite võimalused"
Schumacheri võidusaaga katkestati alles 2005. aastal, ehkki 2003. aastal oli Kimi Räikkönen McLareni roolis samuti väga lähedale jõudnud (2 punkti lahutas soomlast lõpuks meistritiitlist). Uueks vormelimaailma valitsejaks tituleeriti Renault' piloot Fernando Alonso, kusjuures Schumi ei lõpetanud "isegi" teisel kohal, vaid jäi alla ka Räikkönenile. Esikuuikusse jõudsid Schumi järel kohe ka kiire, kuid kohati liiga temperamentne Juan Pablo Montoya, Giancarlo Fisichella ja alati vanema venna varjus olev Ralf Schumacher.
Mis oli Ferrari ebaõnnestumise põhjus? FIA otsustas sarja elavdamise nimel keelata rehvide vahetused võidusõitude ajal ja Bridgestone'i rehvi kasutanud Ferrari ei suutnud vaid ühe rehvipaariga terve võistluse ajal kiire olla. Michelini rehvid olid vastupidavamad ja kiiremad.
2006. aastal oli Ferrari oluliselt kiirem, kuid teist aastat jäädi konstruktorite arvestuses alla Renault'le ja Schumacheri katkestamine eelviimasel etapil, Suzuka etapil, osutus kodumaal juba rahvuskangelase staatusesse tõusnud piloodi jaoks määravaks. Alonso võitis teise tiitli järjest. Vormel-1 maailm oli saanud uue valitseja ja Schumacheri päevad näisid olevat loetud. Sakslane loobuski F1-sarja karussellil osalemisest, jättes Ferrari esipiloodi staatuse vabaks. Nii mõnedki pakkusid seda kohta suurepärase hooaja teinud Ferrari teisele piloodile Felipe Massale, aga juba peagi oli selge, et hoopis "Jäämees" Kimi Räikkönen peab asuma Schumacherit asendama. Meistritiitel tuli ära. Massa võttis ajapikku üle kaasmaalase Barrichello rolli, ehkki ka tal oli 2008. aastal oma võimalus.
Mis on Michael Schumacheri pärand?
Ehkki Schumacheri comeback Mercedese ridades aastatel 2010-2012 oli ebaedukas, hinnati seitsmekordset maailmameistrit endiselt masina arendajana. Kuid alles nüüd, kui Schumacher võitleb elu eest Grenoble'i haiglas ja uudisteportaalid treivad 24/7 uudiseid sellest, kuidas sakslase suurimad fännid elavad Schumile kaasa ja kes teda külastas (no shit, et lähedased külastasid), on hakatud rääkima Schumacheri pärandist ja erakordsusest.
 |
| Ferrari fännid Grenoble'i haigla ees |
Schumacher tegi Ferrarist Ferrari. Ta tõi vormel-1 sarja skandaalsust, suuri sponsorlepinguid ja hulgaliselt fänne. Ta lõi üle mitu-mitu rekordit, hinnates meeskonna ja piloodi vahelist koostööd kõrgelt. Ta oli üks maailma kuulsamaid ja rikkamaid sportlasi, kellele kuuluvad villa Šveitsis, saar Dubais ja nii edasi.
Sakslane oli ka üks esimesi, kes lisaks sõidualastele oskustele oskas hinnata ka enda füüsilise tervise olulisust võidusõitmises. Ta töötas jõusaalis tunde, et hoida end parimas vormis, sest aina suurenevad G-jõud mõjusid kehale kurnavalt. Ta kaelalihased olid treenerite arvates erakordselt tugevad.
Sealhulgas püüdis Schumacher jääda eraelus võimalikult "nähtamatuks". "Ma tahan lihtsalt, et mind võetaks normaalse inimesena, et ma saaksin kõndida tänavatel samamoodi nagu iga teine, ilma meedia tähelepanuta," sõnas Schumacher. Ja kui järele mõelda, siis pole Michael tõesti "skandaalidesse" sattunud. Oma kahte last (tänasel päeval 16-aastane Gina-Maria ja 14-aastane Mick) on Schumi püüdnud kaitsta meedia käest, lootes, et nad saavad üles kasvada "normaalsete lastena". "Ma arvan, et neil peab olema võimalus elada oma vaba elu, ilma et minu kuulsus neid kuidagi mõjutaks," on Schumacher öelnud.
Kuid M. Schumacheri pärandis on ka negatiivsed mõjurid. Ta on mees, kes rikkus mitmel korral enda võidutahega konkurentide sõidud. Ta on mees, kes varastas Barrichellolt etapivõite (mille võib ajada küll Ferrari meeskonna süüks). Ta on mõnede fännide arvates mees, kes sai oma 7-st meistritiitlist nii mõnedki vaid ülivõimsa masina tõttu. Siinkohal saadan tervitused Sebastian Vettelile.
Saavutusi ei saa aga Schumilt ära võtta ja mehe ülemaailmne mõjukus räägib enda eest. Praegu peab mees enda elu tähtsaimat võitlust Prantsusmaal, pärast seda, kui ta sõbrale appi läks Meribeli suusakuurordis ja enda pea kivi vastu ära lõi.
 |
| Ohtlik mäenõlv Meribeli kuurordis, kus Schumacher viga sai |
Kiiver päästis küll kõige hullemast, kuid vormelilegendi tervis ei ole endiselt oluliselt paranenud ja teda hoitakse kunstlikus koomas arvatavasti veel mitu päeva. Keegi ei tea, kas ta ärkab ja kui ta peaks ärkama, mismoodi on õnnetus mõjutanud teda vaimselt.
Miljonid fännid, tuntud sportlased ja ka riigipead loodavad Michaeli tervise paranemist. Meedia loodab, sest imepäraselt ellu jäänud Schumi on kordades etem ja emotsionaalsem lugu, kui legendi lahkumine siit ilmast. Ja kusagil Grenoble'is loodavad kaks noort ja üks naine, et nende pereisa tuleks sellest võitlusest välja edukalt. Liiga vara on. Liiga vara.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar