Milline siht ja funktsioon on Valga korvpallimeeskonnal?

Sama küsimuse võiks (ja ka peaks) tõstatada Tallinna Kalevi kohta, kuid niikaua kuni endist Pirita KK-d juhib Kalle "ma-ei-taandu-iial" Klandorf ja seda toetab K-partei, siis võib tulihingeline K-kodanik Kalevi olemasolu isegi õigustada. Kuigi Tallinnas on niigi Cramo ja TTÜ ja Lõuna-Eestis polegi peale Valga ühtegi tõsiseltvõetavat alternatiivi Rockile, kuhu kõik andekad Viljar Veskid ei mahu.

Miks ma selle teema siiski võtsin, oli hiljuti nähtud Rock-Valga mäng Tartus, mis lõppes 101:56. Jah, ma tean, et suurepärases hoos Rockile on Eesti tandrilt praegu raske vastast leida, meeskonnana toimiv (hetkel seda öelda pigem ei saa) Cramo välja arvata. Mind häirisid eelkõige aga Valga meeste mängusisesed lahendused, tujukus/pirtsakus ja..üldine mannetus. Oleks selline olukord siis ajutine nähtus. Nüüdseks on Valga Welg/KK/CKE Inkasso/Maks&Moorits juba mitu aastat, täpsemalt võttes 2006. aastast, rabelenud meistriliigas.

Esialgselt oli missioon ja siht olemas - olla veteranide meeskond, kes suudab mõttekujutuslikul päeval ehk alistada ka liiga kõige tugevamaid meeskondi. Seejärel räägiti Valgast mõnda aega, kui Rocki farmklubist, kuhu suundusid vähemtalendikamad mehed (Veljo Vares, Heiko Rannula, Timo Oja). Tänasel päeval ei saa ma enam meeskonnast see-eest sotti: võistkonnas on mitu noort, kes ei saa platsile, kolm välismaalast ning Viljar Veski ja Kristjan Evart, kes väärivad ainsate eestlastena Valgas korvpalluri nime.

Kuhu põrgu päralt Sa tüürid, Valga?

Lõuna-Eesti korvpallimajakas

Valga kodulehelt lugesin välja, et meeskonnal on toimiv klubipüramiid ja ideaalsooviks on olla Lõuna-Eesti kõige andekamaid noori koondav klubi. Idee näib tummine ja kena. Reaalsus kujutab, minu silmis, midagi muud. Justkui kõlaks Olav Ehala muusika laulule "Ma tahan olla öö su akna taga", ainult korvpallimaailma kontekstis. Tahe on suur, teostus küsitav.

Siinkohal on paslik mainida, et ma austan Valgat niigi suure töö eest, mis nad ära on teinud Valga linnas vähemalt. Korvpall on noorte seas niivõrd-kuivõrd tagasi kaardil. Klubipüramiidi esindab ja sellele peamise jälje jätab aga esindusmeeskond - lõbusad vandersellid Maksa ja Mooritsa bändist. Ehk siis Miguel Ortega, Raitis "Andres Sõbrale ma ei kõlvanud, aga Valga on ka tore sats" Grafs, Ferg Myrick - kes on vist üks kõige jubedama käega vabaviskajaid meistriliigas -, Veski, Evart, platsil taandarenev Robert Peterson ja Artur Saariste. Põhimõtteliselt seitse meest, tähelepanelik jälgija märkab aeg-ajalt mõneks minutiks ka Olver Kaljuveed.

Kohtunik, palun halasta meile ükskordki.

Isegi kui me jätame välismaalased välja, siis Veski pole enam esimeses nooruses ja Evart seostub pigem Rocki süsteemiga. Jäävad järgi Peterson-Saariste. Kumbki mees just sportlikku erektsiooni ei põhjusta.

Igal klubil on kasvuraskused, tõusud tulevad koos mõõnadega. Millegipärast ütleb mulle aga sisetunne, et Valga on mugavaks muutunud. Lepitakse olukorraga, et HITO-ga küll ei võidelda, kuid Final Four tundub samamoodi pisut liialt helge unistus. Keskmisest igavesti natuke halvemad. NBA oma Golden State Warriors enne Steph Curry ajastut.

Võimalikud pääseteed

Kõigepealt tahan ma aru saada ühest põhipunktist. Mis on selle meeskonna arengupotentsiaal ja miks ollakse välismängijatega, kui nad võtavad oma noortel mänguaja ära. Mina näen Valgal kahte suunda.

Plaan A: Tere, HITO. Teisisõnu, tuleb heita Ortegad ja Myrickud välja ning jätkata oma poistega kas esiliigas või HITO-ga koos meistriliiga Mariaani süvikus. Kui sooviks on olla korvpallureid arendav meeskond, siis tehkem seda "õieti".

Plaan B: Veteran-loteriimeeskond. Leedus ja Lätis on kahtlemata mõni Augenijus või Rudolfs, kes Läti tugevamatesse klubidesse enam ei mahu, kuid Eesti liigas sopsaks korve küll. Tasub riskida. Haarata satsi veel Silver Kuuba, Asko Paade, tuua laenulepingu alusel sisse mõni noor, kes Raplas eriti mängida ei saa ja midagi võib juba hakata looma. Boonuseks soodsad suvitamisvõimalused Lõuna-Eestis.

Plaan B nõuab raha ja Eestis on kõik võlgu või vaesed, seega võib sellest ideest rääkimine olla lihtsam, kui reaalne teostus. Tahan loota see-eest, et mõni missioonitundega ja know-how-d valdav mänedžer suudab olukorra veel teisiti pöörata, sest mida rohkem meistriliigas konkurentsivõimelisi Balti Liiga meeskondi on, seda parem. Ehk mõni Kalle pääseb Ventspilsi/Rudupisesse.

Seniks lootkem, et Myrick parandab enda vabaviset. Seda on lihtsalt kole vaadata.

Sotši Selgeltnägijate Tuleproov, vol. 2

Lõpetasin eelmise postituse meeslaskesuusatajate individuaalsete parimate kohtade ennustusega. Koos murdmaakoondisega on ligi pool 25-liikmelisest olümpiakoondisest läbi räägitud, 13 nime on veel järel. Alustan laskesuusakoondise naispoolega.


Kadri Lehtla -  sprindi 53. koht. Pärast Eveli Saue taandumist tippspordis (kes võiks vist siiamaani teha silmad ette mitmele Eesti murdmaakoondise neiule) on naiste laskesuusatamise olukord niruvõitu. Sotši olümpial on suurimad ootused 28-aastasel Kadri Lehtlal, kes suutis novembris lasta Östersundis veatult ja lõpetas 15 kilomeetri pikkuse individuaaldistantsi 15. kohaga. Veatu laskmine määrabki ära, kas Lehtlal on šansse Sotšis 40 parema hulka saada või mitte.

Mina Lehtla šansse kõrgelt ei hinda. Esiteks on ta olnud karjääri vältel ülimalt ebastabiilne ja jaanuarikuus ilmusid spordimeedias uudised, mis andsid teada, et Lehtla heitleb juba pikemat aega kestva seljavigastusega - liigestes on põletik.

Kadrit ma kahjuks kätte ei saanud telefonitsi, et küsida, kui palju mõjutab vigastus sooritusvõimet tiitlivõistlusel. Viimastel võistlustel oli Kadril raskusi 60 hulka pääsemisega, seega ei julge ma sähvatust Kadrilt pakkuda. Kuid sprindidistantsil, kus suusakiirusel on väiksem roll, kui laskmisel, võib naiste esinumber puhta laskmise korral heidelda kohtade nimel küll. Ennustan, et püstivoorus tuleb üks möödalask ja finišijoonel lepib Kadri kohaga kuuendas kümnes.

Darja Jurlova - jälitussõidu 49. koht. Jurlova-suguseid talente olen ma juba kaua aega oodanud Eesti suusakoondistesse, sest pärast Šmigune pole meil särtsakaid ja temperamentseid neiusid rajal eriti olnud. Grete Gaim välja arvata.

Kuid 21-aastases Darja Jurlovas peitub mingi säde, mis lubab eeldada, et juba lähitulevikus teeb see juunioride kahekordne maailmameister oodetud arenguhüppe täiskasvanute konkurentsi. Narvas sündinud Jurlova sõitis detsembris esimest korda MK-sarja punktidele Prantsusmaal ja kui sprindisõit läheb vähegi hästi, võib nobe Jurlova jälitussõidus tõusta vähemalt parema viiekümne hulka, kui mitte kõrgemale. Sisetunne reedab, et just Jurlova toob Sotšist naislaskesuusatajatest parima koha koju. 
 

Jurlova harjutamas Sotši radadel. Foto: Scanpix.

Johanna Talihärm - tavadistantsi 68. koht. Sarnaselt nii mõnegi teise ennustusega, loodan ka siinkohal, et mu sisetunne veab mind alt ja Disney filmi sobiva perekonnanimega neiu suudab üllatada kõki skeptikuid.

20-aastane Talihärm tundub tänasel päeval olevat kõige kiirem neiu Eesti laskesuusatajate koondises. Uisutehnika on korralikult selgeks õpitud ja rammu kätes jagub. Probleemiks on laskmine. Leidub vähe ametlikke võistlusi, kus Talihärm lõpetab puhaste paberitega, vähemalt üks möödalask näib olevat paratamatus. Kui Eesti Laskesuusaföderatsioon tahab, et Pyeongchangis oleks meil olemas üks medalilootus, siis tuleks Talihärm saata Prantsuse koondise lasketreenerite juurde, kes voolivad pea igast sportlasest tänapäeva Robin Hoodi.

Ehkki järgnev sportlane on võitnud minu isikliku sümpaatia, tundub Talihärmi areng kohati isegi kiirem ja lootustandvam. Madala väärtusega ennustatav koht tuleneb aga esmakordsest suurvõistluse kogemusest ja madalast laskmistäpsusest.

Grete Gaim - kolm kuldmedalit. Või..sprindi 55. koht.  *Arghhh* See viimane number on põhjuseks, miks ennustamine on tobe, täiesti tähtsusetu ja ebavajalik töö. Ometi näitab blogi ja spordiveebikülgede statistika, et millegipärast need lugejatele meeldivad. Ärge küsige minult, miks.

Igatahes, Grete on, ja ma tõesti ei oska paremat sõna leida, ülimalt awesome. Tal on six-pack JA kick-ass tattoo. Ta naeratus paneb sulama ka Jürgen Ligi. Ta on neiu, kelle kohta ütles Marko Kaljuveer, kui ma ta töövarjuks olin, et nii võidujanulikku ja motiveeritut neiut pole tema silmad pärast Kikut veel näinud. Tal on surnud blogi?

Grete Gaim koos kelgukoeraga. Foto: Delfi.

Tänavune hooaeg pole suusarajal konkurentidega võrreldes natuke aeglasemale Gretele kerge olnud, kuid 2012. aasta noorte maailmameister on jonnakalt kangekaelne ja küll ükskord tulevad ka säravamad tulemused töö viljadest. Grete tähetund olümpiamängudel tuleb pigem ikkagi nelja aasta pärast Lõuna-Koreas. Tsiteerides Põhja-Tallinna noori räppareid: "Meil on aega veel." Ja tsiteerides ka Ne-Yo'd: "Work hard, play hard."

Pain is temporary, glory is forever. Right?

Lubasin eelmises blogipostituses ka luuletust Gretele. Pean lubadusest kinni.

Grete. Grete Gaim.
Su naeratus on hellam, kui vanaema pai.
Kujutlen ette vaid, et sa maitsed magusamalt, kui Daim.
Kui Sa kunagi loed seda, siis kas Sa tuleksid minuga välja?
See oleks iseenesest päris fain. 

KAHEVÕISTLEJATE KOONDIS

Enne sportlaste tutvustamist ja ennustuste andmist tahaksin esmalt närida ühe uudise kallal, mis ilmus mõned päevad enne lõpliku koondise selgekssaamist. Nimelt avaldasid mitmed portaalid kõiget paar nädalat enne Sotši olümpiat, et neljaliikmelist kahevõistlejate koondist kärbitakse ja olümpiale jääb sõitmata kiire suusataja, kuid napi õhulennuga Kail Piho.

Põhjus, miks Kail Piho välja jäi, oli natuke absurdne, kuid samas - sellele oleks pidanud varem mõtlema. Nimelt peab korraldajamaa Venemaa saama Sotšis võimaluse panna olümpial välja oma teatenelik, ehkki olümpial osalevatest meestest on korraliku tasemega vaid üksainus Igor (võib-olla eksin nimega, Igor seostub lihtsalt enim Venemaaga).

Kuna Venemaa sai koondisele kolm kohta juurde, siis ühe koha pidid loovutama ülejäänud koondised, kellel olid MK-sarjas nõrgemad tulemused. Nendeks olid USA, Šveits ja Eesti. Kahevõistlejate treenerid ja alaliidu mõtlejad tegid seepeale otsuse, mis näitas selgelt, et vahepeal Otepääl ikkagi ei mõelda kaine talupojamõistusega. Otsus oli järgnev: koondisest jääb välja kehva hooaega tegev Kail Piho ja olümpiale pääsevad Karl-August Tiirmaa, Kristjan Ilves ja Kail Piho noorem vend Han-Hendrik Piho (ma pean tõsiselt järgi uurima, kust tuleb nimi Han, see painab mind).

Nüüd hoiatus: järgnev tekst on kriitiline. Kes, pagan võtaks, tuli sellisele otsusele?! Mis oli ettekäändeks jätta koondisest välja tõenäoliselt suusaraja kiireim mees, kui olümpiamängudel PUUDUB MK-sarjale omane hüppekvalifikatsioon, mis on Kaili nõrgim külg?! Kuidas Teil jagus julgust välja jätta sportlane, kes on pärast Kaarel Nurmsalu minekut suusahüpetesse vaieldamatult olnud aastate lõikes Eesti kahevõistluse esinumber?

Ma ei taha väita, et ülejäänud kolm meest ei vääri olümpiapääset. Tiirmaa teeb elu parimat hooaega, Ilves on tulevikutegija ja Han-Hendrik Piho tase on pea samaväärne vanema vennaga. Kuid ühe neist (17-aastane Ilves, kelle prioriteedid on niikuinii noorte tiitlivõistlustel?) oleks pidanud Kaili asemel välja jätma.

Hea küll, aitab. Liigun edasi.

Karl-August Tiirmaa - 28. koht tavadistantsil. Tiirmaa trumbiks on, nagu viimasel ajal Eesti kahevõistluses ikka, hüppamine. Kui väiksel mäel ei suuda MK-sarjas stabiilselt kohtadel 25.-40. sõitev Tiirmaa ehk enda tugevust maksma panna, siis suurel, 120-meetrise mäel tulevad pikad õhulennud vägagi kasuks esikolmnekümnesse jõudmisel.

Mul on vaid üks probleem Tiirmaaga. Ta on 24 aastat vana. Jällegi, see ei tähenda veel maailma lõppu või Antikristuse tulekut, kuid pisut murelikuks teeb küll. 24-aastaselt peaks juba näitama tulemusi, mis annavad lootust järgmiseks olümpiaks. Kohad 30 kümne seas justkui pakuks midagi, kuid olles Eurospordi pealt vaadanud sportliku huvi tarvis mõnda kahevõistluse MK-etappi, siis Tiirmaa suusatamine meenutab kohati Jens Salumäe Kolgata teekonda Iisraelis.

Kannatused viivad küll tavaliselt sihile, kuid tahaks kordki näha temalt vastupidist võistluse käiku - hüpetega maandub Tiirmaa esikümnes ja suusatamisega noor eestlane TÕUSEB koha-paari võrra, mitte ei lange harjumuspäraselt võistlejaterivi keskossa.

Austan Tiirmaad sellegipoolest - edukas MK-sarja hooaeg on pigem üllatanud mind, sest suvel vigastas noormees korvpallimängus enda pahkluud ja hüppeliigest, kuid tagasitulek sujub siiamaani suuremate viperdusteta.

Kristjan Ilves -  45. koht sprindidistantsil.  Kui noored Veerpalud, Grete Gaim ja Johanna Talihärm välja arvata, tundub Eesti talispordi parim noor lootus olevat noor hüppetalent Kristjan Ilves.

Temagi puhul kehtib sama probleem, mis Tiirmaaga. Noormees ei jaksa veel suusatada täisealiste konkurentidega võrreldavas tempos. Kui hüppemäel võib 17-aastane Ilves sähvatada kõrgele, siis suusarajal langeb eelmisel aastal juuniorite seas sprindidistantil pronksmedalile tulnud Ilves kaugele maha. Erinevalt Tiirmaast on Ilvesel aega parandada enda sõidukiirust veel vähemalt 5-6 aastat, kui võib oodata juba märksa kõvemaid kohti MK-sarjas. Ütlen ausalt, isegi nelja aasta pärast Pyeongchangis ei oota ma Ilveselt nii palju, kui vendadelt Pihodelt ja Tiirmaalt. Presidendi sohipoja (nali..hea küll, halb nali) olümpia tuleb 8 aasta pärast.

Han-Hendrik Piho - 26. koht tavadistantsil. Nüüd, kui Kail Piho olümpial ei võistle, tahan ma ta nooremalt vennalt Han-Hendrikult näha tegusid. Ühtlasi pean ma tegema intervjuu Han-Hendriku vanematega, et küsida, kust tuli selline nimeidee (minu pakkumine - vanemad olid Star Warsi andunud fännid ja pereemal oli väike crush Han Solo osas?).

Olukorda tõsisemalt vaagides, kuna Tiirmaa ja Ilves on murdmaal pigem aeglasevõitu, siis Han-Hendrik on ainus poiss, kelle puhul tähendab hea hüpe midagi väga lootustandvat. Rajal jaksab poiss sõita küll. Suur austus inimestele, kes Pihode suusatehnikat ja - kiirust on aastate jooksul vorminud aina väledamaks ja stabiilsemaks. 21-aastase Han-Hendriku puhul on raske töö viimas end vaikselt sihile, sest 2013. aastal tuli noormees juuniorite MM-il tavadistantsil pronksmedalile. Lisaks on ta MK-sarjas juba kolmel korral 30 parema hulka tulnud. Hea küll, kaks korda tulid edukamad tulemused Tšaikovski MK-etapil Venemaal, kust puudus mitu parimat kahevõistlejat.

Faktiks jääb, et nagu teistegi poistega, pole Sotšis Han-Hendrikult esikümne kohta loota. Küll tahaks ma näha, kuidas ta suusatab vähemalt ühel võistlusel enda ja ta venna nimel niivõrd südikalt, et koht kolmandas kümnes oleks tõsiasi.

SUUSAHÜPPAJATE KOONDIS

Kaarel Nurmsalu - väikese mäe 34. koht. Jaan Jüris alustas. Jens Salumäe jätkas. Kaarel Nurmsalu lõpetab?

Eelmainitud kolm nime tähendavad laias laastus Eesti suusahüpete hetkeseisu viimase 12 aasta jooksul. Erinevalt Jürisest ja Salumäest on Nurmsalul üks tähendusväärne eelis - ta harjutab regulaarselt koos Soome koondisega. Võib justkui öelda, et tegemist on spiooniga, kes kogub võimalikult palju infot, et siis lõpuks näidata - ka eestlased oskavad lennata kõrge kaarega.

Suusahüpped paeluvad ja kõigest natukene hirmutavad mind üheaegselt. 12-aastase poisikesena veetsin enamiku enda kergejõustikutrennidest von Glehni pargis joostes ning harjutusi tehes. Aeg-ajalt jooksin mööda Nõmme suusahüppemäest ja tegin mäe treppidel koormusharjutusi põlvedele. Vaatasin ülesse, hüppemäe kõrgemasse punkti ja seejärel alla. Kõhus ei hakanud küll keerama, kuid selline tunne oli küll, et kui ma ise sealt mäelt alla tuleks, kirjutan ma oma testamendi ja hinnalise vara (Action Mani nukud, Miki Hiire/Asterixi ja Obelixi 683 koomiksit, t-särk "Vanilla Ninja -  Club Kung-Fu" ja katkine gloobus) noorema venna nimele. No ei ole lihtsalt võimalik, et inimene jääb ellu pärast 60-meetrist hüpet maapinna suunas. Kaarel Nurmsalu tõestab mulle igal võistlusel vastupidist, kusjuures hüpped on veelgi pikemad.
 

Kaarel Nurmsalu harjutamas Sotšis. Foto: Scanpix.

23-aastase Nurmsalu hooaeg pole kergemate killast olnud. Kui eelmisel aastal oli meie esikotkas hooaja lõpus soomlastestki ees, siis tänavusel aastal on Nurmsalu ainsaks sähvatuseks olnud 2. veebruaril (hea seegi, et vahetult enne olümpiat) peetud Willingeni MK-etapi 27. koht. Peale esimest hüppevooru hoidis Nurmsalu koguni 13. kohta, kuid teiseks hüppeks enam lennukust ei jagunud.

Nurmsalu keeldus kommentaaride andmisest pärast Willingeni, põhjendades, et tahab olümpiale sajaprotsendiliselt keskenduda. Arusaadav. Loodan vaid, et see sähvatus tähendas seljavalude tõttu poolikuks jäänud hooaja ümbersündi. Olümpial ma kõrget kohta Nurmsalu-nimelisele suitsupääsukesele siiski ei paku, sest kardan, et närvid veavad natuke alt, paljulubavad pole ka hiljutised teated külmetusest. Jään ootama Pyeongchangi.

Siim-Tanel Sammelselg - väikese mäe 58. koht. Suhteliselt tundmatu noormees. Tegin talle CV.

Sammelselg Tallinna lennujaamas. Foto: Delfi.

Nimi: Siim-Tanel Sammelselg.
Amet: mägikotkas (Õhtulehe andmetel), püüab ka treenerilitsentsi Soomes
Vanus: 21
Sugu: Mees
Pere: olemas, isa on treener ja ema on füsioterapeut
Senised saavutused täiskasvanute seas: jõudis vahetult enne olümpiat Sapporo kontinentaalkarikavõistlusel 16. kohale ja pääses 50 parema hulka ka MK-sarjas
Hobid: Autod
Pikkus: 1.81.
Kaal: 64 kilogrammi, kuid see on puhas muskel peamiselt.
Armastab: Olümpiat. Toitu. Lendamist.
Ei armasta: Mulliajamist. Ärge jumala eest talle sünnipäevaks mullitajat kinkige.
Kus ta praegu viibib: Sotšis. Muidu nillib mägesid Soomes.
Mis ta teeb seal: püüab mitte end paksuks süüa, jalale teravust juurde saada, mitte vihastada tüüpide peale, kas saatsid Sotši olümpiale vale pikkusega suusad. Saeb suuski lühemaks, ärge muretsege.
Keda ta meenutab: Eesti jalgpalli suurlootust ja ajateenijat Rauno Piipu.
Parim omadus: on hästi sõbralik, isa sõnul valiti ta eelmisel aastal klassi kõige toredamaks õpilaseks; tark on ka: kümnepallisüsteemis on keskmine hinne 8,2.
Suhtes: pole kindel, kuid võin uurida välja mõne naislugeja jaoks.
Parim mälestus: nuttis natuke, kuid siis võttis julguse kokku ja tuli Mustamäe hüppemäelt alla ning tegi seda uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Uudistes teatati, et Tallinnas võis kuulda juubeldavat mägikotkast kuskil metsas.
Tunnuslause: "Mu perekonnanimi võib olla küll Sammelselg, kuid tegelikult pole mu selg väga karvane."

MÄESUUSATAJATE KOONDIS

Warren Cummings Smith III - katkestab või sõidab slaalomis välja 27. koha. 50-60. Just siit leiame koondise nimekirjast eksootilise nimega Warren Cummings Smithi. Või nagu Postimehe spordiajakirjanik Jaan Martinson tabavalt ütles - metshaldjas, keda polnud enne Sotši olümpiat vägagi paljud isegi näinud. Kuid ta eksisteerib ning just tema, eestipärase nimega Varmin Kummel Smitt on tänasel hetkel Eesti parim mäesuusataja.

Smith tundub olevat laid-back isiksus, kelle õlgadeni ulatuvad lokid ja ameerikalik positiivne iseloom peaks sulatama nii mõnegi jääkuninganna. Enesekindlust noorel mäesuusatajal igatahes jagub - Sotšis olles andis ta lubaduse, et sihib slaalomis kohta parema 20 piirimaile. Maailma edetabelis on ta 317. kohal.

W.C.Smith. Foto: Suusaliit.

Kuid kes ei riski ja ei mõtle suurelt, see joob kodus Bocki. Smith teadvustab endale, et MK-sarjas pole ta suuremat edu saavutanud, kuid see ei tähenda, et Sotšis ei võiks ta kõiki üllatada. "Muidugi lähen ma rajale riskima, aga mõistlikkuse piires, nagu teevad kõik, ka ässad. Lihtsalt rada läbi sõita ja lõpetada tagaotsas mind ei rahulda," ütles Smith Postimehele. Noormees lisas, et ehkki ässad on veel natuke kaugel, on keskklass päris ühtlane ja hea õnne korral võib kõike juhtuda. Praegu on tehnika veel krobeline - pöörded pole piisavalt järsud -, kuid 21-aastane tulevikutegija elab Põhja-Tallinna hittloo järgi: tal on aega veel.

Kuidas on selline mees üldse Eesti koondisesse aga sattunud? Ühendriikides üles kasvanud väliseestlase vanaema sündis Maarjamaal 1924. aastal, samal aastal, kui viidi läbi esimesed taliolümpiamängud (hea enne?). Vanaema kasvas üles, keetis moosi ja võlus noormehi kuni..tulid mingid kurjad mehed Balšoje Rassijast ja ta pidi põgenema Austraaliasse, kus elab tänapäeval ka näiteks "Kevades" Imelikku rolli mänginud šarmantne näitleja. Vanaema ei jõudnudki kunagi aborigeenide seltsi. Laev läks rikki ja Austraalia asemel jõuti välja hoopiski Ühendriikidesse, mis on kõigest maailma teises otsas. Vanaema meelt see oluliselt siiski ei morjendanud ja õige pea abiellus ta ühe väga õnneliku ameeriklasega.

Mitukümmend aastat hiljem on tema pojapoeg esindamas Eestit Sotšis. Smith on igatahes uhke enda päritolu üle: "Minus voolab eesti veri. Olen uhke eesti juurte üle, tahan olümpial võimalikult palju eestlastega suhelda ja end selle rahvuse esindajana tunda," lausus mäesuusataja Martinsonile. Eesti keelt ta väga ei oska, kuid õpib iga päevaga juurde. Tervitatav nähtus.

Lõpetuseks, miks on Smith 87 korda ägedam, kui endine Eesti mäesuusatamise esinumber Deyvid Oprja? Sest ta oskab mõelda suurelt ja mingi härjapõlvlane ütles mu unes, et Smithil on ka mune enda unistused vähemalt teatud mahus täide viia.

Triin Tobi -  suurslaalomi 63. koht. Ma ei tea, kas see on liiga optimistlik või hoopis alahindav ennustus. Kui Warren Cummings Smith (sõpradele "Trace"), Siim-Tanel Sammelselg, Kalev Ermits ja Johanna Talihärm on mulle natukenegi tuttavad - olen neist vähemalt kuulnud või lugenud paar korda - siis Tobi on, nagu Õhtuleht kirjeldas, suusakoondise kõige valgem leht. Küll tunnen ma ta isa, korvpallikohtunikku Andres Tobi, kes oskab vilistada õiglaselt.

Sarnaselt suusahüppekoondislastega elab ja harjutab ka Tobi Soomes. Teistmoodi ei saakski, kui on soovi mäesuusatamises tegusid teha. Ühel hetkel saab Kuutsemäe ja Tuhamäe nõlvadest kopp ette. Varasemalt Tartus elanud Triin läks Soome juba 15-aastaselt, et enda unistusi täide viia. Jah, koduigatsus tuli vahel peale, kuid Eesti naine on sitke ja vastupidav. Triinu puhul võid veel lisada märke: otsib adrenaliini. Talle meeldib võtta riske. Living on the edge on teemas. Triinust ei saa raamatupidajat või maniküüri - ta tahab elult enamat, ta tahab põnevust. Mehed, sellised tüdrukud on raske variant, kuid kui Te leiate ühe sellise, kes hindab ka Teid, väärtustage seda.

Hoolimata noorest east on Triin juba mitmekordne Eesti meister slaalomis ja suurslaalomis, lisaks on ta noorte taliolümpia slaalomi 14. koha omanik. Kodumaal 160 sentimeetrit pikale tüdrukule vastast naljalt ei leia. Sotši olümpiat kasutab Triin peamiselt kogemuste hankimiseks. Ennustaja Otto arvab, et parimatele tavaliselt üle 10 sekundi kaotav Triin jõuab Sotšis suurslaalomis elusalt ja tervelt finišisse ning 63. koht annab aluse, mille najale ehitada järgmine olümpiatsükkel.

GRAATSILISED ILUUISUTAJAD

Viktor Romanenkov - 24. koht. Mida arvata 20-aastasest Romanenkovist? Sarnaselt Nurmsalu ja Tobiga on ka tema kammitsetud teatud mõttes Eesti väiksusest ja konkurentsipuudusest. Särava naeratusega Anna Levandi käe all treeniv Romanenkov on teinud küll viimase kahe aastaga suure sammu edasi, kuid tippu jõudmiseks on vaja veel teha mitu suurt sammu. Ja erinevalt murdmaasuusatamisest tiksub iluuisutamises aeg armutult: mida vanemaks jääd ja suurt edu ei saavuta, seda raskem on 28-aastaselt loota medalit.

181 sentimeetrit pikk Romanenkov on iseenda vastu olnud alati karm ja nõudlik. Ta püüdleb alati täiuslikkuse ja veatute kavade poole, treener Levandi kardab, et poiss püüab kohati liiga palju. Romanenkov ise ütles Päevalehele, et kirglik pühendumus ja sportlik viha viivad teda edasi.

Viimati oli Eesti meesiluuisutaja olümpial 2002. aastal Salt Lake City's, kui uisuprobleemidega hädas olnud Margus Hernits saavutas Mikimaal 27. koha. Romanenkovil on talenti Hernitsast rohkem, ent närvidega põrumine võib jätta pitseri veel pikaks ajaks: viimatisel suurvõistlusel, selle aasta jaanuarikuus toimunud Budapesti EM-il ebaõnnestus noormehe vabakava (Bizet "Carmeni" järgi) täielikult ja ta jäi alles 24. kohale. Samas, 2013. aasta Kanada MM-il püstitas ta uue isikliku rekordi ja tuli kõrgele 22. kohale.

Mulle ei ole kunagi eriti sümpatiseerinud meeste iluuisutamine ja vaevalt, et ma Romanenkovi võistlust jälgin. Kui, siis iluuisutamises legendi staatusesse tõusnud Jevgeni Pljuštšenko pärast. Aga ma loodan siiralt, et endalt palju nõudev Romanenkov suudab olümpial ennast natuke ületada ja leida motivatsiooni edasiseks arenguks, sest ma tahan kuulda Anu Sääritsa imetlusohkeid kolmekordse axeli või lutzu ajal üks-kaks olümpiat veel.

Jelena Glebova - 15. koht. Meie oma Snegurotška, kes näeb jääl pagana hea välja.

Seitsmekordne Eesti meister ja vastne Budapesti EM-i 7. koha omanik Glebova võib olla Eesti parim olümpialootus Sotšis, sest kui murdmaasuusatajate puhul loodan ma pigem väikesele imele, siis Glebova tase on piisavalt stabiilne, et lubada kohta esikahekümne seas, kui mitte esikümne seas. Elegantsusest õhkav tulise temperamendiga 24-aastane neiu, kelle vabakava "Kleopatra" annab muljetavaldava ülevaate tema sisust ja särtsakusest, teab, et Sotši olümpia võib kujuneda just tema läbimurdeks.

Lühikest kasvu Glebova võistleb Sotšis tehniliselt keerukate kavadega, kuid alates 15-aastaselt Eesti iluuisutamist valitsenud neiu on tänaseks piisavalt heal tasemel, et pakkuda konkurentsi ka kõige tugevamatele jääl tantsisklevatele maailma sireenidele.  Sloveenist treeneri Igor Krokaveci nõuandeid järgiv iluuisutaja on aastast aastasse läinud paremaks ja küpsemaks. Anu Säärits ei suuda tema esituste ajal vahepeal sõnagi suust välja öelda, Glebova oskab lummata inimesi.

Kirglik Glebova. Foto: Scanpix.

Meeste iluuisutamine ei paku küll mulle isiklikult pinget, kuid teadmine, et Gleboval on kõige reaalsem võimalus saavutada kõrgeim koht Sotši olümpialt, paneb mind ehk naiste iluuisutamist 20-ks minutiks jälgima. Paha ei tee ka napid kostüümid, truth be told.







Sellised olid minu ennustused eestlastele Sotši olümpial. Kui neist kasvõi üks läheks täpipealt pihta, loen ennustust kordaläinuks. Seniks vean end teleri ette vaatama naiste laskesuusatamist. Ja panen lasketiiru ka endale aja kirja.

Sotši Selgeltnägijate Tuleproov, vol. 1 (ja miks postitused ilmuvad edaspidi harvem)

Tegelikult tahtsin ma kirjutada, miks naiste murdmaasuusatamine nii halvas seisus on. Kuid siis tuli mulle pähe, et "keda huvitab?". Olgem ausad, vabatahtlikult vaatavad naiste murdmaasuusatamist ainult Mati Alaver, Kristjan Thor-Vähi, Lembitu Kuuse, Norra meessugu ja üks natuke veider tüüp Eestist, kes mäletab siiamaani kuldseid Kristina Šmiguni duelle Katerina Neumannova, Claudia Nystadi (endine nimi Künzel) ja kodustel meistrivõistlustel, loomulikult, igihalja Silja Suijaga.

Tänane naiste murdmaasuusatamise konkurents koosneb kolmest nimest. Norra musklivõistluse mitmekordsest laureaadist Marit Björgenist (mu jõusaali armastav vend on ka kade Björgeni biitsepsi peale), Poola hella südamega vägilasest Justyna Kowalzcykust ja kuldsate kiharate, imekauni naeratuse, võrgutavate naeratuste, kuuma keha ja särava naeratusega Therese Johaugist. Ei, ma pole armunud temasse, ta näeb lihtsalt liiga hea välja maskuliinsete konkurentide kõrval. Ja ühtlasi ma loodan, et ta võidab Sotšis kõik distantsid. Naiselikkus au sisse! (Kristiina Ojuland, siin on Sulle loosung uue partei jaoks.)

Niisiis, selle asemel, et rääkida 80 000 tähemärki, kuidas Kiku oli võimsam, kui Kalevipoja ema ja Eesti naiste murdmaasuusatamine on pärast esinumbri lõppu seal, kuhu päike ei paista, võtan ma ette palju rohkem tänamatu töö. Ennustamise. Ükskord ennustasin ma poes, et võidan järjest 4 Coca-Colat, kui oli kampaania "Iga kolmas võidab". Trikk oli selles, et valid sisetunde põhjal selle, mis Sinu arvates raudselt ei võida. Enamasti aga võitis, õnnestumisprotsent oli umbes 78%. Ning, ei, ma ei ole kindel, kuidas see seostub järgneva või eelneva tekstiga.

Et olümpiaalasid on Sotšis rohkelt, piirdun ma vaid nende aladega, kus võistleb mõni meie põline eestlane ja individuaalarvestuses, nagu Warren Cummings Smith mäesuusatamises (pass ütleb, et on eestlane). Kahjuks välistan ma Kanada suusasportlase Len Väljase, sest ehkki Väljas on Eesti nimi, pole seda Len, mis tähendab, et naturalisatsioon erakordsete teenete puhul töötab täisvõimsusel.

Hea küll, aitab lobast. Siin on Otto ennustused Sotši olümpia eel (mis algavad, muide, juba sel neljapäeval).

MURDMAAKOONDIS

Eestile kulda ja karda kokku toonud rahvusspordiala on, olgem ausad, nirus seisus. Seda võis aimata juba neli aastat tagasi Vancouveris, kus meie parimad olid endiselt 33-aastane Kristina Šmigun 10 kilomeetri eraldistardist vabatehnika hõbemedaliga ja 39-aastane Andrus Veerpalu 50 kilomeetri ühisstardist klassikatehnika 6. kohaga. Siiamaani mäletan, kuidas mu häälepaelad said kahjustuse vaadates, kuidas Veerpalu jäi tähtsal laskumisel "karpi" ja Der Mann Axel Teichmann tuli eikusagilt, et võita (just nimelt, võita, mitte kaotada) hõbemedal.

Kuid sama aasta suvel teatas Kiku, et tema enam ei jätka ja Andrus pidi järgmisel aastal hakkama tegelema enda dopingujuhtumiga, mis mõne väljaande jaoks pakub kõneainet siiani. Haigutus.

Priit Pullerits hoiatas juba varakult, et Eesti murdmaasuusatamine sõltub liiga palju Veerpalust ja Šmigunist. Teisedki spordiajakirjanikud ja suusatamist pikalt jälginud arukad eestlased teadsid seda. Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa olid küll tublid, kuid neis puudus stabiilsus ja esikohtade nimel nad ei võidelnud. Sprinteritele oli B-finaal enamasti laeks. Naistest rõõmustasime me juba selle üle, kui Piret Pormeister või Triin Ojaste suutis 30 hulka saada.

Pärast Veerpalu ja Jaak Mae loobumist on olukord läinud kahe aasta jooksul pigem hullemaks, kui paremaks. Naissuusatajate seas pole endiselt talenti. Rehemaad hakkab vaikselt kummitama Priit Naruski (kes oli tegelikult igavesti vahva sprinter) "igavesti noore ja andeka" staatus. Sprinterid on nii sügavale sohu langenud, et isegi Shrek ei leiaks neid sealt enam ülesse. Peeter Kümmel vast ronib välja, kui Sotšis õnnestub. Teiste puhul ei leevendaks vist isegi koht vahemikus 20.-30., sest spordirahvas on liialt ära hellitatud kohtadega esikümnes.

Minu ennustused murdmaasuusatajatele on pigem tagasihoidlikud. Kuna hetkel veel päris kindel pole, kes mitmest distantsist osa võtab, siis panen iga sportlase kõrvale tema parima koha Sotši olümpialt.

Aivar Rehemaa - 34. koht maratonilt. Tänavusel hooajal roietevahelise põletikuga maadelnud Rehemaa saab alles viimaseks distantsiks tervise enam-vähem korda ja 48 kilomeetrit loksuvas grupis (tõsiselt, kes arvab siiamaani, et ühisstardist maratonisõidud on põnevad?) peab Rehemaa vastu küll. Võib-olla väsib ta 35 kilomeetri peal natuke ära ja jääb koos mõne itaallase või šveitslasega omaette gruppi. Kuid koht 40 seas peaks olema saavutatav.

Rehemaa Vancouveri olümpia maratonil. Foto: Scanpix.

Väga kahju on tegelikult, et olümpial pole 5-kilomeetri pikkust distantsi, kus Aivar on kui räim vees. Pärast 10-t kilomeetrit kipub Rehemaa pea natuke viltu ja kui see juba juhtub, siis esikahekümne koht on põhimõtteliselt utoopia.

Karel Tammjärv - 29. koht 15 kilomeetri klassikadistantsilt. Veerpalu leivaalaks kujunenud ala pakub sel korral murdmaakoondisest paremuselt kolmanda tulemuse. Tunnistan, selle ennustusega võin ma kõige rohkem uppi panna, kuid Mati Karlovitš Alaver on ennegi osanud sportlaste vormi hästi ajastada ja minu panus on 24-aastase Tammjärve peal, kes võib õigete tingimuste (loe: mitu-mitu sportlast põrub määrde valimisega ja Tammjärves ärkab üles müstiline Purakas) korral teha täitsa ilusat sõitu. Tema tuleprooviks on nelja aasta pärast toimuv Pyeongchangi (me saame olümpiat vaadata hommikuti, hurraa!) taliolümpia.

Algo Kärp - 41. koht 15 kilomeetri klassikadistantsilt. Mulle meeldib Algo suusastiil, see näeb telepildist väga esteetiline välja. Ainult, et tiba aeglaseks kipub jääma. Kärp on proovinud nüüdseks juba paar aastat kärpida (ma pidin selle sõna ära kasutama) kaotussekundeid parimatele ja PROTSENTUAALSELT võivad need 2 minutit olla väike kaotus küll, kuid 28 aastat vana Kärbi reaalsuseks on kohad neljandas kümnes.

Algo Kärp peab Sotšis kärpima kõvasti sekundeid. Foto: Delfi.

Siim Sellis - 28. koht uisusprindis. 26-aastane Sellis on muhe vana ja YouTube'is olevas videos tekib korraks mulje, et miks me küll endiselt Veerpalule mantlipärijat otsime, kui ta treenib koos Elina Pähklimäega nähtavasti Nõmmel?
Alar Varrak võib teile rääkida tunde - tegelikult ta ei viitsi teiega rääkida nii pikalt, sest ta uurib samal ajal videomaterjali, pigem paar minutit - sellest, kuidas videomaterjal on petlik. Vean kihla, et kui mulle antakse piisavalt aega ja ma võtan ühendust andeka videomehe Hendrik Osulaga, siis suudan ma ka Asko Paadet reklaamida Janar Taltsina. Siim Sellise kasuks räägib aga tema julge ütlus: "Olen elu parimas uisuvormis." Kui mees on tõepoolest oma sportliku vormi tipus, siis võib 28. koht ju veerandfinaalis tulla.

Raido Ränkel - 44. koht uisusprindis. Tegin Ränkelile kõige põhjalikuma taustauuringu, sest olen temaga kokku puutunud ja temast lugenud kõige vähem. 2011. aastal ilmus Postimehes artikkel, et tegemist on suusakoondise tulevikumehega. Ränkel on 24 praegu ja tema parim koht MK-sarjas on...väljaspool esikolmekümmet, kui teatesõite mitte arvestada. Iseenesest pole tulekahju või paanikaalarm veel lahti, sest ka Veerpalu-Mae tandemi talent avanes vaid loetud aastad enne 30. eluaastat. 

Ränkel on eelviimane koondisesse pääsenud sportlane, kes läheb Sotši omandama hindamatuid kogemusi. Peep Pahv sõnastas mu mõtte Kuku Raadio saates "Mehed ei nuta" (ja ma üldiselt ei nõustu Pahviga!) väga hästi ära: miks me saadame olümpiale turiste? Vastus: teised sportlased saavad nende arvelt rohkem hooldemehi kaasata. Kes teab, äkki on just tänu Ränkelile olümpiale pääsenud abipersonali liige peamine põhjus selles, miks Siim Sellis tuli kõrgele 28. kohale uisusprindis.

Peeter Kümmel - 13. koht uisusprindis. Ja ütlen kohe ka lisanduvalt ära, see jääb eestlaste parimaks kohaks olümpial. 13. number tähendab ebaõnne, kuid Sotšis tähendab see parimat tulemust, mida vulgaarselt katastroofiline sprindihooaeg on eestlastele näidanud. Kuid Pets naudib Sotši palme, keskendub, võtab 2-3 sügavat hingetõmmet, tõmbab end kvalifikatsioonis ja veerandfinaalis ribadeks ning maandub mugaval 13. kohal. Midagi pole parata, selline on hetkeseis murdmaasuusatamises. Ja isegi see ennustus on patriootlikult optimistlik, sest kui Jumal on eestlane, siis Norra suusasprinterid komistavad Kümmeli veerandfinaalis üksteise otsa.

Peeter Kümmeli õlul lasuvad Eesti sprindikoondise lootused. Foto: Delfi

Triin Ojaste - 45. koht uisusprindis. Eesti ainus naissuusataja murdmaakoondises tunnistas ka ise, et tema suusavorm pole kiita ja olümpiale pääsemine oli juba omamoodi üllatuseks. Seega, ma pikemaid kommentaare ei hakka andma: sprinterina tuntust kogunud Ojaste uisutab finišisse kohaga viiendas kümnes. Loodan, et telejaamad püüavad ta kinni, sest...siinkohal laenan tsitaati bänd Ursula muusikapalast "Tiffer": "Mida mina nüüd siis teen? Ma vastan: ole ilus."

Ilusad prillid. Foto: Delfi.

LASKESUUSAKOONDIS

Indrek "Ma ei taha lippu kanda! Ausõna." Tobreluts - sprindi 62. koht. Kusjuures, ma mõistan Tobrelutsu. Ta on oma viimastel, kuuendatel olümpiamängudel ja võistlused algavad kohe pärast avatseremooniat. Miks anda elatanud mehele kohustus kanda lippu? Andke lipp Grete Gaimile, Eesti olümpiakoondisele peaks olema garanteeritud sedaviisi umbes 78 minutit eetriaega kolmest-neljast tunnist , sest... Grete, kui Sa seda loed, ma tõesti arvan, et Emma Watson on Sinu kõrval hall hiireke (ja mul pole hiirefetišit). Ja ma tean, et Sind saadab veel suur edu. Ja ma tean ka seda, et Naistevalla külas on üks mees nimega Otto, kes sobiks sulle ideaalselt. Vist. Vahepeal räägin ma liiga palju korvpallist.

P.S. Tartu Raatuse Kooli 4. klassi poisid punastasid, kui nägid Sind projektorilt emakeeletunnis, kui üks naisõpetaja rääkis tulevikutegijatest (selgituseks: pidin olema õpitunnis, et analüüsida õppetunni läbiviimist, sest kunagi ma arvasin, et minust saaks hea ajalooõpetaja). Sul on fänne igal pool.

Tagasi Indreku juurde. 37-aastane veteran teab, et tema puhul enam "andekast ja talendikast" noorest rääkida ei saa. Aastad ja suusakilomeetrdt on teinud oma töö. Viimastel olümpiamängudel sai Tobreluts sprindis täitsa kõva 31. koha, seekord on kiirus väheke aeglasem avatseremoonial passimise tõttu ja 62. koht tähendab paratamatust. Aastad 2002, 2003 ja 2004 on möödas, kui sobivate olude korral jõudis Tobreluts ka esikümnesse.

Kauri Kõiv - ma ei taha ennustada. Sisetunne ütleb, et kui ma pakun liiga hea koha, siis ma pettun kuuekordselt ja kui ma pakun liiga halva, siis ma kirun veel end järgmised 4 aastat. Kõige ettearvamatum mees koondises on see Kauri Kõiv. Osaliselt laskesuusatamise võlu, möödalaskmise tõttu. Kui konkurentidel kipub olema vähegi halb päev ja Kõivu silmaiirised on laitmatus korras, siis võib siit midagi väga ilusat tulla. Vastupidisel korral vahetage telekanalit ja elage kaasa Kartulitele või Apelsinitele, igaühele oma.

Kauri Kõiv on koondise "must hobune". Foto: Delfi.

30-aastane Kõiv sai 3. jaanuaril Oberhofis sprindidistantsil 6. koha. Sähvatus, nagu Roland Lessingu omaaegne 2. koht Sloveenias Pokljuka MK-etapil. Kuid Kõiv sähvatas olümpiaaastal. Mis ei tähenda küll seda, et oma parimas eas olevast laskesuusatajast tasuks oodata kohta esikümnes, kuid mis ei oma ka Võimatu Missiooni silti, mida Tom Cruise peab jälle lahendama. Kui Teid tõesti huvitab ja kibelete ennustuse järele, siis..*panen silmad kinni ja hoian pöidlad pihus* 24. koht tähendab kordaminekut.

Roland Lessing - sprindi 57. koht. Ei vabanda, et mu ennustused nii pessimistlikud kohati on. Teen ennustusi lihtsalt hooaja tulemuste pealt ja ei looda veebruariimele või ühe-öö-röövikutele. Ja fakt on, et olümpiahooajal pole 35-aastane Lessing suutnud veel kordagi esineljakümnesse sõita. Sotši olümpia jääb tema viimaseks. Kuid aitäh ilusate mälestuste eest, Roland. Tuld jagub Sinu hinges küll.

Daniil Steptšenko - tavadistantsi 55. koht. Steptšenko on suutnud küll sel aastal tulla MK-sarjas korra novembris 35. kohale, kuid millegipärast on mul omad kahtlused olümpiadebütandi suhtes. 27-aastase Steptšenko parimaks individuaalseks kohaks tiitlivõistlustel on 2012. aasta Ruhpoldingu MM-i 74. koht sprindis. Tänavu on Steptšenko küll taset väheke tõstnud, kuid isegi 55. koht on pigem optimistlikult antud.

Kalev Ermits - sprindi 70. koht. Kalev on minust 10 päeva vanem ja 21-aastaselt olümpial. Kalev on tegija.

See noormees kerkis välja mõneti üllatuslikult alles sel hooajal, kui Laskesuusaföderatsioon vaatas suvel paariks hetkeks Tobrelutsu ja Lessingu passi ning mõistis, et veteranidele oleks vaja (veelgi edukamat) mantlipärijat. Ermits sõi parajasti kodus putru ja läks siis suusatama, nagu Andrus ennemuiste.

Ermits oskas lisaks suusatamisele lasta, ehkki snaiperi elukutse talle ahvatlev vist ei tundunud. Suusaametnikud panid noormehe rajale, saatsid laagritesse ja voila - noormees kihutab esimestel MK-võistlustel stabiilselt 70 parema hulka. Ka Sotšis tuleb koht 70 seas ära ja see on kõigest eelvaade Pyeongchangi olümpiale. Pärast Marten Kaldvee tippspordist lahkumist on minu panused meeste laskesuusatamises just Ermitsa peal. Näita neile, Kalev, millest Kalevipojad tehtud on!

Sotši Selgeltnägijate Tuleproov vol. 2 avaldub homme õhtul, kus saab lugeda luuletust laskesuusatajale Grete Gaimile, teada saada, mida arvab autor kahevõistlejate kärbitud koondisest ja miks Warren Cummings Smith on 42 korda ägedam, kui Deyvid Oprja. 



 
P. P. S. Selgitan lühidalt ka, miks tänane postitus nii hilja tuli. Kuna võtsin vastu töö Delfi sporditoimetuses Liikumisaasta projekti toimetajana, siis on viimastel päevadel olnud käed-jalad tööd täis kontaktide leidmisega. Lisaks kimbutas mind ka bronhiit ja põskkoopapõletik üheaegselt, mille ajal ei olnud mul vähimatki energiat midagi pikka kirjutada, kuid nüüd hakkab tervis vaikselt jälle paranema.

Sellegipoolest, arvestage tulevikus pigem sellega, et avaldan iga nädal ÜHE artikli, mitte kaks, mis pani natuke ebameeldiva surve iseendale peale. Üks kord nädalas tundub mõistlikum ajajaotust silmas pidades, ehkki mu õppejõud Priit Pullerits kirjutab kõigest natuke lühemaid artikleid pea kahe päeva tagant enda suusablogis. Kuid ma pole Pullerits, ma olen Olgo. Küll ma ükskord tippu jõuan oma rada pidi.

Seega, iga teisipäev (mis on sama päev, mil Grantlandis ilmub mu eeskuju Zach Lowe'i kolumn) üks artikkel, Sotši omad on kompensatsiooniks vahepealsele pausile. Ja endiselt jääb formaat enam-vähem samaks: reportaaž projektist "Otto SEB Tallinna Maratonile", üks intervjuu, üks lugu lihtsast mõnest sporditeemast ja üks lugu Eesti korvpallist. NBA postitused liiguvad edaspidi pigem NBA.ee lehele, kus püüan ka vähemalt korra-kaks kuus natuke pikema kolumni postitada.

Päikest ja head lugemist!