Hei, Sina! Jah, ma räägin Sinuga, Larry Drew. Palun lõpeta.

Viimased paar nädalat olen jälginud Milwaukee Bucksi mänge League Passi poolt suurima vastumeelsusega. Tahtsin neist kirjutada, kuid iga mänguga kadus soov aina väiksemaks. Mõnel ilusal hetkel tundub, et Bucksi suurprojekt Giannis Antetokounmpost sirgub Andre Iguodala mantlipärija, järgmisel momendil soovin, et Bucksi juhendaks Andres "paneme-ära-ja-hoiame-kaitses-kõva" Sõber.

Sõber vähemalt ei jända meestega ja koosseisudega niivõrd palju. Kui mängid halvasti paar mängu, saad andeks, sest..noh, ega pingilt kedagi võtta nüüd ei ole ka, las vana hea Giedrijus Gustas viskab. Bucksis on pink veidi sügavam, kuid, pagan võtaks, ei tundu nii.

Kuidas muidu seletada olukorda, kus kunagi Lew Alcindori (peamiselt tuntud Kareem Abdul-Jabbarina pärast nimevahetust) ja Oscar Robertsoniga kuulsust kogunud meeskond on tänasel hetkel konkurentsitult NBA halvim klubi. 7 võitu ja 33 kaotust poole hooajaga. 21...kordan, 21 erinevat viisikut on saanud platsile. Ja tänaseni pole meeskonna uus peatreener Larry Drew ikkagi otsustanud ära, kes on algviisikus ja kes pingil.

Hea küll, vaadakem olukorda ka helgemast poolest. Ehkki Philadelphia 76ers ja Orlando Magic annavad endast peaaegu kõik, et Bucksile järgi jõuda või vähemalt kannul püsida, on üsna kindel, et Bucks saab kõrgelt hinnatud 2014. aasta draft'is valiku esimese nelja seas. Kuid kui varasemalt ennustasid Ühendriikide eksperdid, et tegemist on "kümnendi draftiga", siis viimased sõnavõtud on tagasihoidlikumad ja mis kõige tähtsam, sellest draftist ei paista tulevat uut LeBron Jamesi või Kevin Duranti. Ehk siis Bucks võib saada endale küll väga kvaliteetse mängija, kuid temast ei pruugi piisata.

Kuid hooaja alguses ootasid vähesed, et Bucks on niivõrd halb. Kus läksid asjad valesti?

Ebadünaamiline duo lahkus

Tõenäoliselt üks sajandi kõige etteaimatavamaid NBA duosid lahkus eelmisel suvel Bucksist. Brandon Jennings ja Monta Ellis. Tipp ja Täpp. Muhv ja Sammalhabe. Asa Akira ja Abella Anderson. Lahutamatu tagamängijate paar, kelle ebaefektiivsus sarnases õli abil tule kustutamisega.

Jenningsi visketabavus eelmisel hooajal

Monta Balli visketabavus eelmisel hooajal

Ehkki Jennings ja Ellis vedasid igava, näotu Bucksi play-off'i, oli selge eelmise hooaja lõpus, et ega see kooslus Bucksi NBA Džomolungma tippu ei vii. Ausalt öeldes, tahaksin näha seda geeniust, kes arvab, et Jennings viib ükstapuha, mis meeskonna kõige paremate meeskondade hulka. Ahjaa, üks seal Detroitis praegu on, nimeks Joe Dumars.

Igatahes, õnneks suutsid Bucksi ametnikud välja töötada vahetustehingu Detroit Pistonsiga, mis saatis keskpärasest natuke parema mängujuhi Jenningsi teise linna ja kelle eest saadi vastu üsna korralik noortelaadung: Brandon Knight, Khris Middleton ja keegi Kravtsov, kes ei huvita vist kedagi tänasel päeval.

Ellisega nii hästi ei läinud ja tema eest ei saadud midagi vastu, sest kunagine suurtalent otsustas loobuda enda lepingu järgi viimasest aastast kõledas ja perspektiivitus Milwaukees. Nüüd, erinevalt Jenningsist, oli Ellis mõnede numbrite järgi väga hea mängija Bucksis: keskmiselt iga mänguga tõi "Monta Ball" 19.2 punkti, umbes 6 resultatiivset söötu ja natuke üle 2 vaheltlõike. Oli ainult üks suur probleem. Visketabavus. Samal arusaamatul põhjusel nagu Josh Smith, meeldis ka Ellisel visata aeg-ajalt ikka ja jälle kolmeseid peale...29%-lise tabavusega. Platsilt viskas Ellis üleüldiselt natuke üle 40%-lise tõenäosusega sisse. Ja kui Ellis ei visanud, viskas Jennings. See lause võttis kokku peaaegu terve Bucksi hooaja eelmisel aastal, kui mõned helgemad momendid suurte mängijatega välja arvata.

Larry Sanders ja Brandon Jennings ei suuda uskuda, et nad võitsid.

Paratamatus on aga see, et olid need Tipp ja Täpp Bucksis, mis nad olid, nende tase võimaldas nõrgas Idakonverentsis võidelda end siiski play-off'i (ja ei midagi enamat). Uued mehed, eriti Ellise asenduseks toodud O.J. Mayo, pole niivõrd heal tasemel, kui ebadünaamiline duo.

Pole kerge elada koos Larry Sandersiga

Üks väheseid helgeid momente eelmisel hooajal oli kolmandat aastat NBA-s mängiva Larry Sandersi uuele tasemele jõudnud kaitsemäng. Sanders digimuutus ühe hooajaga kaitseankruks, mida oodati mehelt juba kaua aega, sest potentsiaali andis korvpallijumal 2.11 pikale mehele väga palju. Toon võrdluseks välja Sandersi statistilised näitajad eelmise kahe hooaja jooksul.

2011/2012: Sanders saab lühendatud hooajal platsile 52-s mängus 66-st. Keskmiselt viibib Floridast pärit noormees platsil 12 minuti ehk ühe veerandaja võrra. Selle aja jooksul viskab Sanders 3.6 punkti, võtab maha 3 lauda ja paneb bloki-kaks ära ka.

2012/2013: Jumalat austav Sanders leiab endas uue hingamise ja keskmiselt 27 minuti jooksul muutuvad keskmängija näitajad järgmisteks: 9.8 punkti, 9.5 lauda ja 2.8 blokki. Ehk siis Sandy-boy flirtis topeltduubliga pea iga õhtu ja ladus blokke ka niivõrd võimsalt, et ainult Oklahoma City Thunderi kaitsetala Serge Ibaka oli temas selles kategoorias parem. Ja loomulikult arvas siinkirjutaja, et Sanders suudab ka edaspidi areneda sama tempoga ja võttis mehe teises ringis enda fantasy meeskonda. Kui hooaja lõpus valiti NBA-s kõige suuremat arengut näidanud mängija, jäi Sanders kolmandaks. Kõik tõotas ju head, augustikuu lõpus sõlmis Bucks temaga ka 44 miljonit dollarit väärt lepingu, mis kestab neli aastat.

Ent kui kõik läheks nii, nagu peaks, siis oleksin mina juba abielus Emma Watsoniga ja ühtlasi ka parim lauljast korvpallur pärast Kobe Bryantit, Edgar valitseks Tallinna asemel Vaindloo saarekesel koos 3 tuviga ja Kim Kardashian poleks kunagi sündinud. Mõnikord lihtsalt ei vea. Ja see pole alati Mario süü.

Niipea, kui Larry Drew Bucksi tuli ja Sandersi minutitega mängima hakkas, käis mul sisikonnast mingi kõhe jõnks läbi. Larry ja Larry. Vaid üks võidab. Ja ta perekonnanimi ei paistnud olevat Sanders.

Larry Drew ei mõista nalja.

Kõik lendas vastu taevast ühel ilusal novembrikuu õhtul, mil Larry-poiss käis ööklubis. Pidi see vast kõva pidu olema, kui peatselt ilmusid meediasse uudised, et Sanders oli kakelnud niivõrd tulihingeliselt, et ta tegi katki ka enda parema pöidla, mis vajas operatsiooni. Et kindlustada "church boy gone bad" imagot, sai Sanders veel detsembris trahvi peksmissüüdistuste eest. Oh jah.

Nüüd, jaanuarikuus, on ta lõpuks tagasi. Praegu on keskmängija näitajad võrreldes eelmise hooajaga, piiratud mängude raames, kehvemad: 6.7 punkti, 6.7 lauda ja 1.8 blokki 25 minutiga. Ja mis tähtsamgi, Sandersi äraoleku ajal näitas Bucksi 2012. aasta 14. valik John Henson, et ta on samavõrd andekas suur äär-keskmängija, kui kõrgelt makstud Sanders. Hea seegi, et Ekpe Udoh ei oska visata ja Zaza Pachulia on mõneks ajaks väljas. Sellegipoolest, Sanders peab end kokku võtma, kui tahab säilitada esitsentri positsiooni.

Sanders tahab ainult head.

Kõike arvesse võttes, Bucks vajab Sandersit ja enda mainet päästa ihkav Sanders Bucksi. 44-miljoniline leping on liiga suur, et seda raisku lasta ja Sanders riskib vägitempude kordamisel Hiinas mängimisega.

Mida Sanders tegelikult vajab, on tasakaalukas veteranist mentor. Äkki on vana hea Abdul-Jabbar nõus aitama, kui ilusti paluda?

Drew ei suuda (taha?) leida stabiilsust, veteranid nurisevad

21 erinevat viisikut. Pole isegi eriti tähtis, et mõni viisik on platsil koos olnud loetud sekundid ja teised tundide kaupa. Oluline on see, et Drew ei tea siiamaani, kes on ta peamised viis-kuus meest.

Hooaja alguses näis loogiline viisik järgmine: Brandon Knight, O.J. Mayo, Caron Butler, Ersan Ilyasova, Larry Sanders. Kiire meeskond, kes viskab kolmeseid päris hästi, teoorias vähemalt. Kuid nüüdseks on Butler langenud kuhugi India ookeani sügavusse tähtsuse järjestuses, Mayo on heal päeval "kuues mees" ja Ilyasova maadleb pisivigastusega, Sandersi saagast rääkimata. Ja ega ka Knight eriti arenenud pole.

Küll proovib Eestiski suvel käinud Drew katsetada enda lemmikprojekti Giannis Antesnjkjatoanjkdbnmdcbjakounmpot algviisikus (mõneti põhjendatult, hooaeg on niikuinii...Vastseliinas), küll annab ta Khris Middletonile ja veteran Luke Ridnourile ("ta sobib hästi Knightiga", jajah, muidugi) aega algviisikus. Ja kui korvpallijumal naeratab, siis ka Hensonile.

Milwaukee elanikud püüavad hääldada Antetokounmpo nime

Meestel ei saagi nii enesekindlust tekkida. Pidevad rotatsioonimuutused ja kohanemised võrduvad kaotustega ja suureneva ärritusega. Mõned küll kahtlustavad, et see ongi Drew ja Bucksi plaan, et 2014. aasta draftist saada endale kolledžistaar Joel Embiid või Andrew Wiggins, kuid kaotada annab ka targemalt, kui Luke Ridnouri algviisikus mängides. Miks mitte katsetada rohkem viisikuga Knight-Kreeka Kreeker-Ilyasova/Middleton-Henson-Sanders, kus meeste keskmine vanus on kõvasti alla 25? Kaotada pole enam niikuinii midagi. Hooaja alguses tublilt mänginud uustulnuk Nate Wolters on täiesti ära kadunud.

Mis puutub nurisevatesse veteranidesse, siis Caron Butleri leping (vaene mees, arvas, et saab kodukoha mehena palju mängida...) lõppeb pärast seda hooaega. "Ma-teenisin-enda-raha...Spursi-süsteemi-kaudu" Gary Neal tuleb aga kiiremas korras kellegi vastu ära saata, kasvõi Philadelphia mehe James Andersoni vastu. O.J. Mayo? Siinkohal olen nõutu ja jätan selle otsuse Milwaukee oraaklile.

Kuhu Bucks tüürib?

Bucksi fännidki juba naersid iseendi üle viimastel hooaegadel, kui oldi pidevalt play-off meeskonnana pildis, kuid reaalset ohtu meistritiitlile ei kujutanud nad enam juba ammu. Tublid keskmikud, kuid ei midagi enamat. Käimasolev hooaeg tähendab loodetavasti suunamuutust, sest Bucksi fännid on pidanud juba 12 aastat vaatama, alates ajast, mil Sam Cassell ja Ray Allen Milwaukees mängisid, kuidas nende meeskond loeb aina vähem NBA suures pildis. Michael Redd oli küll särav mängija, kuid vigastused rikkusid ka tema karjääri. Hea seegi, et Bucksi kunagine esivalik Andrew Bogut on suutnud pärast pikka pausi tagasi tulla. Tõsi, teises võistkonnas.

Kuid praegu on Bucksil teatud tuumik olemas, mille najale uut "dünastiat" rajada (ma hakkasin naerma, kui seostasin seda sõna Bucksiga). Spekuleerides, siis koguni neli tugilüli on olemas: Antetokounmpo väikse ääre peal, Ilyasova suure äärena Sanders tsentrina ja Henson Taj Gibsoni-laadse suure vahetusmehena. Nüüd tuleb vaid tagaliin korda saada. Kas riskida Dante Exumiga, lootes, et karma ei ole bitch ja uus austraallane ei saa 46 korda vigastada, nagu Bogut? Või saata Sanders varakult eemale (Cavaliers'ile meeldib riskida) ja tuua Joel Embiid asemele? Valikuid jagub.

Tahan vaid loota, et see kümnendipikkune naerualusepõli saab kunagi Milwaukees läbi. Sest juba praegu sosistatakse kuluaarides Bucksi liikumisest Seattle'i linna ja erinevalt fanaatilistest Sacramento fännidest, on Bucksi fännid natuke..tüdinud.

Lõpetuseks, Milwaukee fänni meeleheitlik kiri Dwight Howardile, et viimane tuleks Bucksi, vana kuld:

Listen, I know Houston seems like a great fit. You got Harden's beard distracting everyone from your average post game, and Lin and Parsons can't trash talk about your toughness because they are in a full on bromance. No state income taxes. I get it. Slim Thug fixin' you with bad bitches. I get it. Baby Mamas only getting 20%. I get it.
But if you though Kobe was riding your ass, wait until you have a pair of post legends trying to make you a competent post scorer after your neglect of the art for nearly the past decade.
Dwight, you can still change your mind. Come to Milwaukee. We almost literally don't have a roster. We almost literally don't have a general manager capable of making intelligent decisions. We almost literally will have probably watched all the teams in our division get better than us, worse than us, and then better than us again over the last decade. You can literally be the GM and build-a-team like some 2k shit.
No one will talk shit about you. There is literally no pressure. People are too burnt out after Packer season to give a shit about this franchise. Aaron Rodgers and Ryan Braun will be recognized on the street more than you will. People will ask you if you are a new linebacker for the Packers and you'll respond "No, I'm the center for the Bucks" and they will ask you why you are here instead of in Tampa Bay practicing your long snaps.
How the fuck could you not want to play inside of this fucking thing?. It looks like the fucking architect realized last minute there were no fucking windows in his original design, so he decided to compensate by fucking gluing a smaller building to it that is only windows. WE COULD LITERALLY PAINT A MURAL TO YOU ON 90% OF THE BUILDING. LITERALLY. LOOK AT IT AGAIN. I PROMISE YOU THE OTHER SIDE LOOKS EVEN WORSE.
PLUS, NOW YOU GET TO PLAY NEXT TO

• DREW GOODEN: FLOOR SPACER
• LARRY SANDERS: SHOT BLOCKER
• JON HENSON: SHOT BLOCKER
• GREEK ROOKIE GUY: FREAK
• GUSATVO AYON: ARM SLEEVE
• LUC RICHARD MBAH A MOUTE: LITERALLY A PRINCE OF CAMEROON OR SOME SHIT. ALSO IS GOOD AT DEFENSE.
• EKPE UDOH: SHOT BLOCKER
• ISH SMITH: IS A POINT GUARD
• WOLTERS: RACIAL DIVERSITY
• ERSAN: FLOOR SPACING AND ETHNIC DIVERSITY

Think about your stats. I can see you averaging 35 and 15. You will be the first ever MOST VALUABLE IMPROVED PLAYER COACH AND DEFENDER OF THE YEAR AWARD winner. Fuck, we'll bring you off the bench if you wanna win sixth man of the year while your at it.
This is exactly what you want. Build your own team, no pressure, have fun, max deals until you die, no trade clauses, player options. Amnesty yourself if you get bored, no one will even know you were here.
Best Case Scenario: Build your own championship team
Worst Case Scenario: You win MVIPCDOTY award(s) and amnesty yourself when you get bored and do this whole free agency thing some other year

Blogist ja kirjutamisest.

Tervist, austatud blogilugejad!

Tahtsin kirjutada seekord natuke selle blogi olemusest ja olevikust-tulevikust.

Esiteks, miks selline blogi pealkiri?

"Subjektiivne Sport" sai valitud kindla põhimõtte pärast: minu hinnangul on spordi üliobjektiivne kajastamine kiretu ja kuiv, mõningate eranditega. Objektiivsust läheb muidugi alati analüüsimisel ja eri poolte hinnangute sissetoomisel, kuid pooldan Jaan Martinsoni, Bill Simmonsi ja teiste spordiajakirjanike arvamust, kes mõne sündmuse live-blogis või siis artiklis eelistavad rääkida pigem meeskonnast, kus saab pöialt hoida "omadele". Ameerika jalgpalliga kursis olevale Martinsonile tähendab see siis Margus Hundi koduklubile Bengalsile pöidlahoidmist ja Simmonsile Bostoni meeskondade toetamist. Loo kirevust ja elulisust silmas pidades pole erapoolikuses midagi halba, lihtsalt tuleb olla ettevaatlik ja vaadata olukordi mõnikord laiemast perspektiivist, kasutada mõne erapoolitu asjatundja arvamust.

Teiseks, kui tihti ma kavatsen kirjutada?

Esialgu plaanisin kuus kirjutada seitse korda, kuid see võib muutuda viimaste sündmuste valguses. Kuid algne artiklite formaat oli: 2-2-1-2, nädalate kaupa. Ehk siis igal kolmandal nädalal üks suurem lugu, mis võtab rohkem aega (eeltöö, kommentaarid, statistika analüüs jne). Jaanuarikuus jääb nüüd see suurem lugu vahele mitme põhjuse tõttu, millest räägin hiljem. Kuid ongi parem, muidu oleks ta tulnud kiirustades välja ja tavaliselt siis head nahka loota pole, tase on "keskmine". Nagu te olete aru saanud, siis mu kirjatükid on kohati sama pikad, kui "Faust". Hea küll, mõnisada lehte on siiski vahet.

Mõnel pole aega lugeda. Teine ei viitsi. Mul on ausalt öeldes ükskõik. See on minu blogi ja ehkki loo pikkus ei tähenda alati head kvaliteeti, püüdlen ma selle poole järjekindlalt. Siiani on tagasiside valdavalt positiivne olnud, kuid mõned üksikud on nurisenud epopöa-pikkuste artiklite üle. Loo pikkus sõltub põhimõtteliselt kahest faktorist: palju mul aega on (mida enam varsti väga palju pole, ehk tingimata proovin artikleid efektiivsemalt ja lühemalt teha) ning kui palju tuleb koguda eelinfot/töödelda andmeid.

Kolmandaks, milliseid lugusid võib edaspidi oodata?

Proovin kirjutada kuus vähemalt 3 korda korvpallist. Kuna Euroliiga pole mulle kunagi just ülivõimast muljet jätnud, siis keskendun pigem mänguilule pühendatud NBA-le (ehkki Bucksi mänge on küll vastik vaadata, Greek Freak koos John Hensoniga välja arvata) ja kodusele meistriliigale/koondisele. Kui leian mingi väga huvitava loo Euroopast, mis väärib kajastamist, siis kirjutan sellest.

Ülejäänud 4 lugu (korvpallilugu võib mõnikord olla ka SUUR lugu, ehkki luban, et veebruarikuus avalduv lugu räägib vähe teisest teemast) lähevad jagamisele. Armusin talisporti 2001. aastal, kui Veerpalu võitis Lahti 30 km klassikadistantsil Frode Estilit 0,1 sekunduga ja olen sellest ajast peale jälginud murdmaad, sekka ka laskesuusatamist ja nüüd suusakrossi. Kursis olen ka teiste aladega, nagu suusahüpped, kahevõistlus ja mäesuusatamine. Seega, seni kuni talvehooaeg kestab, võib kindlasti lugeda ühte artiklit just suusamaailmast. Suvel on laveerimist rohkem.

Kui "Suur Lugu" välja arvata, mis võib rääkida põhimõtteliselt millest iganes spordiga seostuvast, siis jääbki järgi vaid 2 artiklit. Neist üks on intervjuu mõne sporditegelasega ja teine on minu visiooni järgi reportaaž mõnest võistlusest või update minu kannatustest triatloniks valmistumisel. Ei hakka tsementi midagi raiuma, millest täpsemalt.

Neljandaks, miks ei ole ilmunud sel nädalal uusi lugusid?

Võite selles süüdistada minu soovi korraks puhata talvevaheajal (nende artiklite kirjutamine võtab aega ja suretab ka närve, sest internetikiirus Märjamaal on võrdne mu tädipoja surnud meresea kiirusega trennirattal) ja veel paari olulist detaili.

Alates blogi alustamisest olen saanud mitu pakkumist ja võimalust end panna proovile uutes projektides. Ei taha ega saa veel kõigist rääkida, aga olen kaasosaline ühe raamatu kirjutamises; seon enda blogi ehk juba õige pea mõne veebilehega; olen läbirääkimistes Utah Jazzi kajastavate ajakirjanikega (see seostub ka ühe projektiga) ja kõige olulisem märge on see, et sain hiljuti tööpakkumise ühelt ajakirjanduslikult suurettevõttelt, mille võtan suure tõenäosusega vastu. Annan endast alati parima, kui midagi ette võtan, mis mind tõeliselt huvitab/motiveerib ja kuna töö nõuab sõitmist sinna-tänna, kirjutamist, intervjuude tegemist ja üleüldiselt, palju aega ja pühendumust, siis ma ei kujuta praegu ette, kas seitse pikemat artiklit on mõistlik ja teostatav. Eelistan alati kvaliteeti kvantiteedile, seega...eks näis.

Kui tunnen, et kogu kupatus hakkab kokku varisema - töö, õpingud, trenn, vabatahtlikud projektid/ettevõtmised, meelelahutus/eraelu - siis tuleb seda blogi ümber ehitada. Aga lubadus sai endale antud, et aasta aega hoian blogi elus. Seega, 50 nädalat võib ühte-kahte artiklit nädalas loota küll. Välja arvatud juhul, kui reptiilid TeleGrami sõnul Maa üle võtavad või algab Kolmas Maailmasõda või otsustan üleöö, et sõidaks Kolumbiasse/Uus-Meremaale, et end uues keskkonnas proovile panna (viimane variant pole võimatu, kui raha kokku saan).







Järgmine artikkel ilmub teisipäeval (korvpalli-teemaline), ülejärgmine reedel/laupäeval (selgumisel, brainstorming on nädalavahetusel). Kui kõik läheb oodatult, siis hakkabki nii olema. Head lugemist.

Sotši olümpia varajane alternatiivprogramm

Järjekordsed taliolümpiamängud on vähem kui ühe kuu kaugusel, aga mõjuvad võrreldes eelnevate olümpiatega pisut teistmoodi. Nimelt võib ainult kõige optimistlikum eestlane loota, et tänavuselt olümpialt liigub kasvõi üksainus medal kodusele Maarjamaale. Meie parimad lootused võistlevad murdmaasuusatamises (äkki tuleb Kein Einastelt lõpuks see kauaoodatud "purakas") ja laskesuusatamises (kui kõik lasevad tavadistantsil 4 korda mööda ja saavad 4 trahviminutit ning Kauri Kõiv laseb puhtalt, siis on ju võimalus...eks?).

Niisiis, kuna Suur Kolmik Šmigun-Veerpalu-Mae on varustuse kokku pakkinud ja naudivad nüüd kusagil oivalisi koivalisi, võib üle pika aja murdmaasuusatamise asemel ka midagi muud vaadata. Välja arvatud juhul, kui te teete TrioBetis/Olybetis panuseid selle peale, mitu medalit astma-Maritile või tatihabe-Northugile tuleb.

Esitan teile seetõttu Sotši olümpia alternatiivprogrammi, kus on esindatud viis ala, mida argipäeval ehk televiisorist või arvutist ei jälgi. Ja nendele, kes lähevad koha peale, soovitan külastada laastatud Estosedõki küla, mis jäi olümpiaehitiste projekteerijatele natuke ette. Võite küsida kohalikelt, kuidas Venemaal äri käib ja mismoodi inimeste arvamusi kuulda võetakse. Ning kuidas kraanivesi võib olla pikaks ajaks reostatud. Kui paaril meesterahval on julgust ja pealehakkamist, karjuge mõnele miilitsale näkku, hoides meessõbral käest, "Make love, not war!". Saate ehk Reutersi videosse!

Kuid nüüd, ilma pikema jututa, siin need viis spordiala on:

Meeste kahevõistlus

See on viiest alast ainukene, kus saab pöialt hoida ka Eesti poistele - vennad Pihod, Karl-August Tiirmaa ja Kristjan Ilves moodustavad ühtlase teateneliku, kes võivad heal päeval sähvatada ka esikahekümnes.

Kahevõistlus on üks väheseid talispordialasid, kus eestlasi on saatnud märkimisväärne edu ja koju on toodud medalgi, ehkki Nõukogude nime all. Alles paar kümnendit tagasi hoidsid minu vanemad pöialt Allar Levandile ja Ago Markvardtile, kellest esimene oli kõva suusamees ja teine, vastupidiselt, pigem hea hüppaja.

Kes pole üldse talispordiga kursis, siis kahevõistlus koosnebki suusahüpetest ja murdmaasuusatamisest. Alguses sportlased hüppavad, hüpete pikkuse põhjal arvutatakse välja ajalised vahed sportlaste vahel ja siis lastakse mehed murdmaarajale sõitma. Nii palju, kui olen kahevõistlust jälginud, siis alati on palju suurem eelis meestel, kes jaksavad sõita, sest head hüppajad (ka eestlaste puhul, Tiirmaa ja Ilves) vajuvad enamikel kordadel esikahekümnest kuhugi 40. kohale ja kõvad murdmaamehed, vastupidiselt, tõusevad tagaotsast esikümnesse.

Kahevõistluse "kuningas" Eric Frenzel hüppamas Prantsusmaal

Kuna vennad Pihod ja Ilves on minu isiklikul hinnangul nelja aasta pärast kõige lootustandvamad talisportlased, tuleks neil silma peal hoida juba varakult. Meie õnneks (ja selle spordiala kahjuks) on konkurents kahevõistluses pigem hõredavõitu, võrreldes laskesuusatamise ja murdmaasuusatamisega, seega läbimurre tippu ei kuulu science-fiction'i alla, erinevalt murdmaakoondise sprinteritest. Kuid selge on see, et tööd tuleb veel kõvasti teha - Pihodel hüppamise vallas ja noorel Ilvesel murdmaarajal kestvuse osas. Kuid ühtlane tuumik on kahevõistluses Eestil olemas ja hea õnne korral võivad mehed jõuda teatevõistluses ka esikümnesse.

12. veebruaril hüppavad kahevõistlejad normaalmäel (K-90) ja suusatavad otsa 10 km ning 18. veebruaril suurel mäel (K-120), suusatades jällegi otsa 10 km. 20. veebruaril on kavas teatevõistlus.

Curling

Ei, te ei vaja uusi okulaare. Te ei pea minema silmanägemiskontrolli, mina pean. Just nimelt, ma soovitan teil vaadata mõne inimese jaoks kahtlemata kõige igavamat talispordiala, curlingut.

Miks? Sest see on lihtsalt naljakas. Võib-olla on mu huumorisoon veidi paigast ära, kuid sattudes curlingut vaatama, pakub see mulle alati mingit täiesti arusaamatut nalja. Ta sobib täpselt eestlaste rahvusspordialaks. See ala nõuab rahulikkust, kindlameelsust, passiivsust ja tahet asjad korras hoida. Ehk siis: curlingus on võistkonnad, kes peavad laskma ümara kera jääl libisema ja lootma, et see läheb võimalikult soodsasse asukohta punktiringi raames või siis põrkub vastase keraga, mille tagajärjel liigub vastase kera punktitsoonist välja. Mõned kutsuvad seda jääkeegliks, minu arvates on see pigem jääpetank, libisemisega. Ma loodan väga, et järgmistel taliolümpiamängudel on eestlased esindatud, sest selles alas peitub kõik, mida eestlased ootavad olümpialt.

Esiteks, kui rahvusvõistkond tuleks medalile, oleks Eestil hoobilt kaks või neli medalit (võistkonna suurus varieerub), mis sest et nad kajastuvad üldises medalitabes ühe medalina. Neli medalit on neli medalit. Teiseks, eestlastele meeldib arutada ja mõtiskleda. Curling pakub täpselt seda, meenutades kohati malet, kus kaks võistkonda püüavad üksteist üle trumbata osavate käikudega. Kolmandaks, kaks võistkonnaliiget, kes meeleheitlikult nühivad jääd enda harjadega (et kera libiseks pikemalt) mõjuvad koomilistena ja annavad inspiratsiooni alustada ka enda kodus suurpuhastusega. Neljandaks, konkurente on võrdlemisi vähe. 

Curling taaselustati taliolümpiaalana 1998. aastal, seega pole veel hilja kehtestada end selles spordialas juba varakult. Ega murdmaasuusatamist oluliselt rohkem inimesi ei jälgi, kui curlingut. Tugevamateks konkurentideks oleksid vanad tuttavad skandinaavlased, sakslased, hiinlased, kanadalased ja ameeriklased. Väga multikultuurne ja muhe seltskond.

Curling kestab Sotšis koguni 11 päeva, alustades juba 10. veebruaril ja lõppedes 21. veebruaril. Üksteist päeva puhast rõõmu. Kui teha jälgimist veelgi põnevamaks, võite panustada mingi riigi võidu peale.

Kelgutamine

Kahjuks ma ei mõtle "kelgutamise" all vana head mäest alla sõitmist telgiga, nagu vastlapäeval on Tallinna Vabakal kombeks (ehkki maksaks selle nägemise eest küll). Taliolümpias kelgutavad sportlased pisut teistmoodi.

Just kelgutamine on mitme Rahvusvahelise Olümpiakomitee ametniku arvates taliolümpia kõige ohtlikum ala. Mitte asjatult. Eelmistel mängudel Vancouveris suri Gruusiast pärit Nodar Kumaritašvili, kui ta sõitis kiirusel 145 km/h trassilt välja ja põrkas vastu metallposte täiskiirusel. Olukorda uuriti pikalt, kuid lõpuks leiti, et sportlase surmas oli süüdi vaid ta iseenese kogenematus.

Kelgutamine on mõeldud munadega meestele ja adrenaliininäljas naistele. See kujutab endast allalaskumist mööda jäist rada, ülisuurel kiirusel (kuni 155 km/h) ja nõuab sportlaselt väga head reaktsioonikiirust ning valmidust riskida, sest medalite järjestuse määravad ära tuhandiksekundid. Ja kui ühe ränga vea peaksid tegema, siis palveta Jumala, Allahi ja Buddha poole ning looda kõige paremat.



Eesti sportlasi kelgutamas olümpial arvatavasti niipea ei näe. Mõnevõrra on sellest kahju, sest, tsiteerides Mati Karlovitš Alaveri: "Protsentuaalne kaotus on väga väike." Mõelda vaid, medal jäi vaid poole sekundi kaugusele, kuld oli niiii lähedal! Kuid kiire vaade protokolli reedab 32. koha. Äkki järgmine kord läheb paremini.

Viiest spordialast, mida ma nimetan, tahan ma proovida just seda ala ise järgi kõige rohkem, aga kiirusel 70 km/h, või midagi sellist. G-jõud, mis mõjuvad kehale, võivad olla meeletud.

Kelgutamissõidud (inglispäraselt luge) toimuvad Sotšis 8. veebruarist 13. veebruarini. Tuleb kindlasti ära märkida, et seda ei tohi ajada segi põhimõtteliselt sama pöörase alaga nagu skeleton, kus sportlased sööstavad kelguga mööda trassi, PEA EES. Kelgutamises jäädakse ikkagi vanade traditsioonide juurde, lootes, et õnnetuse korral purunevad kõigest jalad, mitte kolju.

Lühiraja kiiruisutamine, meeste 500 meetrit

See ala on taliolümpiamängude "100 meetri jooks". Ainult, et mitukümmend korda vähem kajastatud ja Usainide/Yohanite asemel on stardis peamiselt Kim-id ja Yun-id, sekka mõned kanadalased ja ameeriklased.

Erinevalt "tavalisest" kiiruisutamisest võistlevad lühirajauisutajad jäähokiareenil, tehes oluliselt väiksemaid ringe ja riskides mitmel korral kukkumisega, et võita see ihaldatud medal. Kui vaadata, kui kaldus on uisutajad kurvides, et saavutada efektiivseim trajektoor ja suur kiirus, meenuvad kohati mootorrattasõidud. 

Keskmiselt kulub uisutajatel 500 meetri läbimisele napilt üle 40 sekundi. Suure osa lõpptulemusest määrab ära stardiminek ja konkurentide soov riskida, tulles sisekurvi ajal võimalikult lähedale, et tuulekoridorist kiiremini välja tulla.

Kui tahate näha maailma kiiremaid uisutajaid ja seejärel katsetada järgi nende uisustiili näiteks Harjumäe uisuväljakul, siis olge valmis 18. ja 21. veebruaril end õigele telekanalile lülitama. Panuseid teha eriti ei soovita, sest aeg-ajalt leidub ikka üks Hakuma Sato, kes ei kohku võidu nimel mitte millegi ees ja põhjustab kolme inimese kokkupõrke.

*trummipõrin*

Viimane ala on mu isiklik lemmik - see on...

Meeste ja naiste suusakross

Avastasin selle spordiala enda jaoks 2010. aastal ehk Vancouveri olümpia ajal, kui olin parajasti minemas kergejõustikutrenni. Bussini oli viis minutit (bussipeatus samas 350 meetri kaugusel) ja olin juba riides, kui nägin Eurospordi pealt meeste suusakrossi (ingliskeelselt väljendudes, Men's Ski Cross) eelsõitu. Jäin bussi peale hiljaks. Ja ka trenni. Kahetsusi pole.

Suusakross sarnaneb õige natuke mäesuusatamisele, kuid ainult selles mõttes, et vahel tuleb hüpata ja võistlustrass on enamasti allamäge. Kuid erinevalt mäesuusatamisest, kus korraga läheb vaid üks sportlane rajale, läheb suusakrossisõidus rajale korraga koguni neli sportlast. Pole vist tarvis öelda, et valusad kukkumised ja neljakordne adrenaliinilaks on garanteeritud.

Suusakrossis on paar kukkumist alati

Olümpiavõitjaks, või ükstapuha mis krossivõistluse võitjaks, saab tulla kahte moodi. Variant A: tõukad end suuskadel teistest kiiremini, valid õiged õhutrajektoorid ja blokeerid kurvides konkurente targalt. Variant B: loodad, et kõik teised kukuvad (pole välistatud) ja vajadusel aitad salaja kaasa, lootes et midagi lindile ei jää. Natuke paralleelne FBI ülekuulamistega märulifilmides, sa oled kas good cop või bad cop. Kuid kui vahele jääd, unusta enda medalilootused ära.

Suusakrossi teebki põnevaks selle ala ettearvamatus, mis on sarnane laskesuusatamisega, kuid veelgi juhuslikum. Favoriit võib kukkuda iga hetk, sõitjate järjekord muutub pidevalt. Ja selleks, et finaali saada, tuleb vähemalt kolm korda väljuda enda sõidust esiotsas.

Suusakrossi eelsõidud ja finaalid toimuvad 20. (meeste sõidud, mis on kiiremad, seega ka huvitavamad) ja 21. (naiste sõidud) veebruaril.

Kogu taliolümpia ajakava asub siin.



P.S. Kui keegi küsib, miks näiteks jäähoki või lumelauasõit sellest loetelust välja jäid, siis lohutan teid teadmisega, et nad olid väga lähedal nimekirja pääsemisega (eriti jäähoki), kuid valik sai tehtud seekord teiste alade kasuks, mis nii palju kajastamist meedias tavaliselt ei leia, ehkki on põnevad. Hea küll, curlingu puhul on kuidas kellelegi. Loodan, et hoolimata ülimalt nõrkadest medališanssidest leiavad tee taliolümpia juurde mitmed noored, sest Sotši olümpiast võib tulla üks kõige üllatavamaid suurvõistlusi läbi aegade. Näiteks ilutulestik ei käivitu lõputseremoonial. Või temperatuur on terve olümpia vältel plussis, mis on väga-väga tõenäoline. Või Putin lendab jetpack'iga kõrgele areeni kohale, et olümpiatuli ise süüdata, nagu õigele juhile kohane. Unistada ju võib.

K & V: mitu vigastust läbi elanud Janar Soo tahab jääda seotuks korvpalliga

Kätte on jõudnud see kord, mil Subjektiivsest Spordist ei saa lugeda enam ülevaatlikku lugu või analüüsivat artiklit. Nimelt ilmub igas kuus üks intervjuu mõne inimesega, kes ei satu ehk regulaarselt Eesti meedia tähelepanu alla (kindlasti leidub aasta jooksul erandeid), kuid on ühel või teisel moel silma jäänud. Esimene intervjuu on TYCO Rapla korvpalluri Janar Sooga, kes on läbi elanud mitu rasket vigastust, kuid ometi ta ei anna alla ja proovib endiselt korvpalli naasta.

Janar Soo, sa oled nüüdseks kolm korda rebestanud enda vasaku põlve ristatsidemeid. Mitu korda oled sa viimaste aastate jooksul mõtisklenud, et "miks küll need ometi minuga juhtuvad"? 

Ma ei tea, mõned korrad nädalas ikka mõtlen selle peale. Aga kõige rohkem vast ikka siis, kui need vigastused on juhtunud. Eriti viimane kord. Seisin Itaalias, rõdu peal, põlv oli kuradi paistes. Mõtlesin, et "see pole ju võimalik". Aga oli.

Kuivõrd erinevad on need kolm vigastust olnud, teisel korral rebestasid sa ju enda meniski samuti.

Ega ma täpselt ei teagi, mis mul kogu aeg läinud on, kuid minu teada läks menisk ka esimesel korral. Sisuliselt on need vigastused sarnased olnud. Erinevused on selles, kuidas seda põlve korda saab teha. Esimene kord võeti parandamiseks uus side põlvekedre pealt, teine kord tagareielt. Kolmandal korral polnud põlvest enam midagi võtta, seetõttu võeti mingi laiba kõhrust.

Janar Soo korvpallurikarjäär pole olnud üdini roosiline. (Foto: Päevaleht)

Sa ronisid esimesel kahel korral vigastusest tagasi. Kujutan ette, et see võis olla väsitav teekond, nii füüsiliselt, kui vaimselt. Kuidas sa vaimselt vastu pidasid?

Esimene kord oli tõesti karm pauk. Olin just kooli lõpetanud, karjäär pidi algama ja esimesel mängul profiklubis kohe põlv läks. Samas ma olin nii noor ja meie meeskonnas oli Andre Pärn, kes on ehe näide sellest, kuidas toime tulla vigastusega. Meeskond toetas, perekond toetas. Üsna kiirelt sai selgeks, et midagi hullu veel pole, kui trenni teha.

Mul õnnestus saada ka hästi tunnustatud füsioterapeut Svea Miller. Ilma temata..ilma temata olen üsna kindel, et ma päris terveks poleks saanud ja edukat hooaega pärast teinud. Ta juures Viimsis käib hästi palju sportlasi - jalgpallurid, motokrossimehed, Novosjolov. Tema juures ma nägingi ja sain aru, et kõik pole veel katki. Elasin korvpalluri elu edasi. Teine kord oli seetõttu oluliselt lihtsam, sest ühe korra olin selle teekonna juba läbi teinud ja iseendale tõestanud, et see vigastus pole veel midagi hullu, vaid lihtsalt väike takistus.

Selle taastusravi käigus õppisid sa tundma oma keha päris põhjalikult. Said sa mõnel korral aru ka, et "nüüd on aeg pidurit panna"? 

Kindlasti. Esimesel korral teadmatusest pidurdasin kogu aeg, kui midagi valutas. See oli nagu häire. Kuid nüüd olen üpris kogenud, saan aru, et kõike tulebki teha väikse valu piiril. Kui valus ei ole, siis jalg ei pinguta. Ning kui jalg vastu ei pea, siis pole mõtet üritadagi. Väike valu on seetõttu pigem märguanne, et võta kergemalt, kuid ära täiest jõust pidurda.

NBA-s on arstid eriarvamusel, kuidas tuleks purunenud ristatsidemest taastuda. Suur äär David West "ründas" taastusravi, tehes harjutusi natuke "üle võlli" ja tuli edukalt tagasi. Mängujuht Derrick Rose võttis rohkem aega, et enda plahvatuslikkust taastada ja mõne kuulujutu alusel koormas üle enda terve, parema põlve. Kuidas sina taastusravi käigus enda tervet põlve koormasid?

No, kui see operatsioon mul ära tehti, siis jalalihas kadus katkise põlve juures täiesti ära, jäi alles vaid luu ja nahk. Teine põlv jäi samaks. Alguses oli minu jaoks põhirõhk ikkagi sellel, et saaksin jalad võrdseks. Enne sellist seisu ei saa mõndasid harjutusi, näiteks kükke, tehagi. Et jah, alguses pigem treenisin enda katkist vasakut jalga. Harjutuste mõttes tegin vasakuga kolm korda mingi liigutuse, paremaga ühe korra, et jalad võrdseks saada.

Kui kulukas oli Su taastusravi?

Viimsisse minek, noh, üks kord arsti juures oli 20 eurot. Sinna sõit ka umbes 20 eurot. Ja..umbes kolm korda nädalas sõitsin sinna. Kuid mind aitas finantsiliselt Rapla meeskond, taastusravi maksti kinni. Minu katta jäi ainult see sõit sinna ja tagasi. Et jah...kui tahta parimat hoolt, siis on see taastusravi kulukas. Õnneks nüüd kolmandal korral tuli siia Raplasse väga arvestatav füsioterapeut Elo Heinaste ja temal on kogemusi küllaga, taastusravi peale sisuliselt raha ei kulu. Kuid muidu on tasemel taastusravi kallis küll...aga kindlasti seda väärt.
 
Doktor Madis Rahu ütles intervjuus Päevalehele, et ta ei ole kunagi näinud Eesti sportlast tulemast tagasi olukorrast, kus tal on kolmel korral purunenud ristatsidemed. Kas sa oled valmis skeptikute arvamused ümber lükkama?

Ma arvan, et see ongi mu motivatsioon, miks ma veel üldse üritan. Ma olen palju mõelnud, et "noh, aitab küll", kuid mida edasi see taastusravi läheb, seda positiivsemaks on Rahu ka läinud, vähemalt mulle tundub nii. Selles mõttes, et...minuga ei juhtu midagi, kui minust ei tule lõpuks korvpallurit.

Et see ei ole kinnisidee, tulla, maksku, mis maksab, tagasi korvpalli?

Ei ole, võtan asja ikka terve mõistusega. Ma saan aru, et tõenäosus on minu vastu, pole sellist näidet varem olnud. Aga, ma ei tea, praegu tundub, et läheb hästi.

Kui kaugel Sa oma taastusraviga oled?

Poole peal.

Ehk siis võimalik platsile naasmine on..mitme kuu kaugusel?

Ei, ma ei hakka spekuleerima. Ei hakka juba sellepärast, et ma ei taha endale mingit tähtaega panna. Teisel korral tegin nii ja see lõpuks pigem pikendas vigastusaega. Olin valmis tulema platsile sellises seisus nagu ma olin, endale tundus kõik vägev, aga pärast oli selge, et tulin liiga varakult tagasi. Kuupäeva ei pane ka sellepärast paika, sest ma ei tea, kas see üldse kunagi toimub. See lisaks pingeid. Ja ma ei taha petta ka Rapla ootusi, kes on mind väga aidanud.

Olen kuulnud hinnanguid korvpallisõpradelt, et Eesti noorsportlaste pidevad vigastused on tingitud kehvast füüsilisest vormist. Siiamaani keerlevad kuluaarides jutud, et Sten-Timmu Sokk tõmbas koondise laagris kaks või kolm lõuatõmmet. Mida Sa arvad, kas mingi iva on jutus olemas?

Ma ei tea, kuidas mujal trenni tehakse, aga Raplas tehakse trenni küll mõnuga. Vaevalt, et alatreenituse tõttu mingi vigastus on tekkinud. Samas, minu esimene vigastus juhtus nii, et see oli esimene kord, kui suvel polnud mingit koondiselaagrit ja treener oli ära. Me enda meelest, poistega, tegime kõike seda, mis tegema pidi. Kuid kui see vigastus oli, sain aru küll, et midagi jäi tegemata.

Aga muidu ei ütleks küll, et vähese treeningu tõttu tulevad vigastused välja. Pigem vastupidi. Siin on Raplas kõik sellised vihased, jõulised noored. Kui keegi läheb jõusaali trenni, lähed ka kaasa, ehkki oled juba kaks nädalat trenni teinud. Ei saa lasta kellegil endast paremaks saada.

Niisiis, vigastuste põhjus peitub ületreenituses?'

Noh, kolmandal korral, minu puhul vähemalt, võis olla nii. Kui sain kaks nädalat enne Itaaliasse minekut teada, et mind kutsutakse sinna, tegin trenni päris palju. Vahepeal oli tunne, et tahaks trenni teha ratastoolis, sest jalad olid lihtsalt nii valusad. Jooksin, hüppasin kaks korda päevas, tegin üksi Rapla staadionil jooksulõike, tõkkeid, rügasin jõusaalis. Lõpuks Itaaliasse jõudes läks säärevalu ära, aga ilmselt midagi võis ikkagi olla tingitud sellest reisieelsest trennist.

Sa oled olnud ka mitmes noortekoondises. Kuidas Sa võrdled koondise ja klubi treeningudrille?

Koondises oli meie treener Andres Sõber. Raplas Indrek Ruut. Kaks täiesti vastandlikku treenerit. Andrese trennid on lihtsad. Selles mõttes, et kõik trennid on täpselt ühesugused: teed soojenduse ära, viskad lay-up'e, väike venitus, sööduharjutused ja hakkad mängima. Mängid terve trenni 5-5, 4-4, 3-3, 2-2..lihtsalt terve trenni mängidki. Tund-viisteist mängid ära, oled täiesti surmväsinud. Kuid koondise trennis pole tähtis see, et ma oskaksin kahe aasta pärast jalge vahelt põrgatada. Seal on tähtis see, et me mängiksime hästi kokku. Kuid Raplas alustame individuaalsete asjadega, liigume edasi meeskondlike harjutuse peale, mängimist on vähem.

Rääkides Raplast, siis mis tänavusel hooajal toimub? Meistriliigas ollakse vaevalt HITO-st eespool. Käisin vaatamas äsja ka Rapla-TTÜ mängu. Ziga Fifolt ei saa palli kätte ja puterdab, Rait-Riivo Laane ei saa kolmeseid sisse ja meeskonna parim mängija on vanameister Andre Pärn.

Selle kohta...ma arvan, et ma saan öelda, miks Andre on kõige parem. Teised on noored mehed ja sügisel, kui hakkas see kaotusejada, oli olnud just raske treeningtsükkel. Kuid Andre, kogenud mehena, ei lasknud end kaotustest eriti mõjutada. Laane, Dorbek, Kaldre...neil on selline pinge peal, nad ei taha mingil juhul kaotada. Kuid kaotused on pannud meeste enesekindluse natuke kõikuma. Ega oskused pole kuhugi kadunud, kogu probleem on enesekindluses, peas kinni. (Mõtleb korra.) Loodetavasti on uus aasta parem meeskonnale, ehkki algus pole hea (intervjuu ajal oli eelneval päeval Rapla kaotanud Balti liigas Jekabpilsile 47:89). Aga..aga võib-olla, et uuesti tõusta, peabki korraks täiesti maas käima. Sitt on muidugi vaadata tabelisse, sest vaikselt hakkab kiire seisu parandamisega, aga ma arvan, et natuke veel aega on.

Mis puutub Zigasse, siis eelmisel aastal oli tema asemel Raplas ju Ringmets. Laane ja Ringmets tundsid üksteist hästi, koostöö sujus. Kuid Ziga ei saa veel mõnikord päris hästi aru, kuhu Raidu sööt tuleb ja siis tulevadki pallikaotused.

Kui Sa ei naase korvpalli, siis mis su plaan B on? Millega hakkad tegelema? 

Suvel ma mõtlesin selle üle, pärast Itaaliat. Ma ei tahtnud korvpallist midagi kuulda, ei tahtnud korvpalli mängida. Kolm kuud elasin lihtsalt sellist elu, nagu ma kunagi pole elanud. Käisin sõpradega mere ääres, ei ärganud suvel kell 9, et minna trenni...elasin ja käisin oma karkudega, ajasin oma asju. Läksin Tallinna ülikooli riigiteadust õppima, üritasingi teha kannapööret. Aga mingil ajal hakkasin aru saama, et see pole nii lihtne. Esimese semestri tegin ära ülikoolis, aga arvatavasti ma väga kaua aega seal ei jätka. Mingil määral peab korvpall minu juures olema, ükskõik, kas mängijana või...ma ei tea, ma ei julge öelda, et treenerina, aga ehk kunagi agendina? Mingi psühholoogina kasvõi.

Spordiga, korvpalliga siis seotult?

Jah. Ma ei oskagi eriti midagi muud, ei tahagi osata.

Kui Sa peaksid midagi soovitama noorele korvpallurile, keda on tabanud mõni raske vigastus, siis mida?

Esiteks, võimaluse korral minna Svea Milleri juurde trenni. Teiseks, mitte vaadata Derrick Rose'i saagat ja arvata, et raske vigastus on elu lõpp või midagi sellist. Lihtsalt, see on katsumus ja sellest tuleb välja tulla. Kõik, kes seda suudavad, on lõpuks veel paremad, targemad ja tugevamad, kui enne. Kasvõi mina. Ma olen 100% kindel, et Sa ei tahaks minuga täna intervjuud teha, kui ma poleks nendest vigastustest välja tulnud.

Sa hakkad vigastuse ajal asju hoopis teistmoodi nägema. Kui ma olin väljas, sain ma aru küll, miks treener ütleb kellegile midagi konkreetset, "pane korralikum kate" ja nii edasi. Kuid kui ma mängus olin, siis mina keskendusin enda asjadele, vahel isegi mitte nendelegi. Ja kui keegi õiendas, ei saanud ma aru, miks ta lõugab. Chill out. Kuid platsi kõrvalt hakkasin mängu hoopis teistmoodi nägema. Teisest vigastusest tagasi tulles hakkasin näiteks rohkem palli blokeerima.

Michael Schumacher peab ellu jääma

Allolevad sõnad pidanuks algselt rääkima hoopis teisest valdkonnast ja olema kodumaisele spordile pühendatud, kuid viimaste uudiste valguses ei saa Schumacheri pärandit eitamata jätta. Eriti, kui legendaarse vormelipiloodi tervislik olukord on kriitiline ja ei ole teada, kas ellujäämise korral suudab sakslane üldse täisväärtuslikku elu elada.

Hakkasin vormel-1 sarja vaatama Schumacheri pärast, ehkki alles 2000. aastal, seega tunnen nimesid nagu Mika Häkkinen, Johnny Herbert, Heinz-Harald Frentzen, Alexander Wurz, Jean Alesi, Juan Pablo Montoya, Ricardo Zonta ja nii edasi. Ma mäletan meeskonda Arrows F1 "F1 2002"-nimelisest Xbox-mängust, mis minusugusele varakult ärahellitatud lapsele kingiti samal aastal, kui Veerpalu tegi kangelastegusid Salt Lake City's. Kuid erinevalt suurest hulgast kaasmaalastest ei hoidnud ma väikse lapsena pöialt soomlastele F1-sarjas. Ei Häkkinenile, ei "jäämees" Kimile, ei Mika Salole, Heikki Kovalainenile ega nüüd ka Valtteri Bottasele. Polnud ja pole siiani kuidagi põhjust. Nii, nad on meie naabrid, kes räägivad üsna sarnast keelt, kuid - mis siis? Saan aru küll, miks Räikkönen praegu nii populaarne on ja pean tunnistama, ta iseloom on lahe, kuid ometi on mul valdavalt ükskõik, kuidas tal läheb.

Võib-olla mõjus Schumacheri ja Ferrari puhul fakt, et Ferrari oli kunagi...tähendab, mis pagana kunagi, siiamaani on niivõrd uhke ja elitaarne bränd, et sa lihtsalt pidid Ferrari vormelimeeskonda armastama. "Punased kuradid" olid kiired, halastamatud ja osavad vastaste ülekavaldamises. Schumacher ja Barrichello olid stabiilselt esiotsas, nad andsid asjalikke intervjuusid (ehkki kui Sa olid kuulnud juba 46. korda, kuidas "tiim oli hea, rehvid head, auto hea", hakkas lõpuks pinda käima küll) ja võitsid. Hüppasin heameelega 8-aastase poisina Schumi bandwagon'ile ja ei näinud põhjust, miks peaks seda häbenema.

Alles hiljuti olen hakanud vormeliajaloo sügavustesse aina rohkem laskuma ja mõistma ka Juan Manuel Fangio, Ayrton Senna, Nelson Piquet, Niki Lauda (Rush on suurepärane film austerlasest, soovitan kindlasti vaatama minna) ja Alain Prosti erakordsust. Kuid siiski, nad kõik kahvatuvad minu jaoks mehe ees, keda ma sain näha oma silmaga võitmas, võitmas ja lõpuks paljude jaoks juba üsna igaval moel, jälle võitmas. Ja õnneks või kahjuks pole see mees Sebastian Vettel.

Põikpäine ja tuline isiksus juba varajasest east

Schumacher ei hoolinud reeglitest juba poisipõlvest saati. Nimelt ei lasknud Saksamaa autospordireeglid noortel kardipilootidel saada enda kardijuhtimislitsentsi enne 14-aastaseks saamist. Schumacher ei tahtnud oodata ja otsustas isa mõjul juba 12-aastaselt saada enda juhtimisloa Luksemburgist. Mõeldud, tehtud. Järgnevatel aastatel osales Schumacher mitmes kardisarjas, tulles piiratud hulga võistluste raames alati kõrgetele kohtadele. Juba noore poisina nähti temas erilist annet märjal rajal sõitmise poolest. Kuid lisaks talendikusele märgati Schumacheri sõidustiilis harvaesinevat üliagressiivsust: 1990. aasta Vormel-3 Macau GP viimases sõidus rammis Schumacher (mõne pealtvaataja arvates meelega) hiljem tema suurimaks konkurendiks saanud Mika Häkkineni, mille tulemusena võitis Schumacher küll etapi, kuid konkurentide lugupidamise kindlasti mitte.

Schumacheri üks viimaseid, kuid kõige vastuolulisemaid sõite enne F1-karusselli debüüti tegi sakslane kaasa Sauber-Mercedese spordiautode sarjas, kus ta sõitis meelega otsa Derek Warwicki-nimelisele sõitjale. Puhtalt kättemaksuks, sest Warwick oli noore sõiduässa arvates takistanud tema minekut ülikiirel sõiduringil. Vihast sõge Warwick sõitis pärast õnnetust koos Schumacheriga boksi ja asus noort kollanokka taga ajama, et talle üks korralik õppetund anda. Väledate jalgadega Schumi suutis enda tervise huvides õnneks siiski põgeneda ja kui Warwick lõpuks sakslase ligi sai, tulid boksitöölised meeste vahele.

Väikestest skandaalidest olenemata otsustas Eddie Jordan noorele Schumacherile võimaluse anda 1991. aastal Belgia Spa etapil, kui Jordani meeskonna teine piloot Bertrand Gachot mõisteti kaheks kuuks vanglasse ühe Londoni taksojuhi pisargaasitamise eest, kui too oli ummikus toppama jäänud (Eesti vanglad annavad vist tapmise korral a la 4 aastat tingimisi?). Vormel-1 maailmas tundmatu Schumacher üllatas mitmeid tiimijuhte, kui suutis enda esimesel kvalifikatsioonil tulla 7. kohale, ehkki võidusõidu pidi ta katkestama käigukastitõrke tõttu. Eddie Jordan tahtis sakslast endale. Tagasituleku plaane hauv Sauber pani Schumile silma peale. Kuid lõpuks maandus tulevane mitmekordne maailmameister hoopis Benettonis.

Flavio Briatore õnnitleb Schumit Monaco GP-võidu puhul 1994. aastal

Esimesed hooajad Benettonis tõotasid helget tulevikku: juba enda teisel täishooajal, 1992. aastal, võitis Schumacher sellesama Spa-etapi, kus ta debüteeris Jordani võistkonna ridades. Lisaks sattus noor Schumi avalikkuse tähelepanu alla, kui pärast Hockenheimi rajal toimunud testisõitu võttis suur Ayrton Senna ise Schumacheri kaela enda käte haardesse, manitsedes hulljulget noort end rohkem kontrollima ja "vanemaid" austama. Tagantjärele vaadates, vist asjatult. Paradoksaalsel kombel nägi Schumacher ise Imola GP-l, kuidas Senna end surnuks sõitis nigelate turvaseadistuste ja võiduiha tagajärjel.

Senna oli tuline isiksus

Kuid Willamsi meeskonna ülekaal ajavahemikus 1991-1993 oli selge. Alles 1994. aastal oli Benetton jõudnud vormelimaailmas kõige kiiremate võistkondade hulka ning tõhusa arendustöö mõjul pälvis sakslane ka enda esimese meistritiitli, kuid jällegi võis ta sõidustiilist lugeda välja mõningast (vajalikku) nahaalsust.

Nimelt tegi Schumacher otsustavas finaalsõidus Melbourne'i ringrajal ühes kurvis sõiduvea, mis tüüris ta kannatada saanud masina rajalt välja. Vahe Williamsi vormelimeeskonnas sõitva Damon Hilliga meistritiitli arvestuses oli üksainus punkt ja Hill lähenes tagant kiiresti. Schumacher sõitis tagasi rajale, kuid (BAM!) täpselt selleks ajaks, mil Hill oli jõudnud piltlikult Schumi kõrvale. Meeste masinad põrkusid kokku ja mõlemad pidid katkestama. Ka 1995. aastal sattusid mehed mitmesse avariisse hooaja jooksul, kuid meistritiitel läks jälle Schumacherile. Aina kõlavamalt levis arvamus, et sakslane teeb kõik selleks, et võita.

Ferrariga liitumine, hulljulged sõidumanöövrid jätkuvad

Benetton oli küll kiire, kuid Ferrari pakkus enne 1995/1996 hooaega kahekordsele maailmameistrile 60 miljonit dollarit. Sellest piisas. Schumacher pakkis oma bratwurstid ja riided kokku ning liitus paar boksi paremal oleva Itaalia kultusmeeskonnaga, kes polnud võidujoovastust maitsnud juba üle 10 aasta. Omal moel tähendusrikas oli ka Ross Brawni lahkumine Benettonist aasta pärast 1996 hooaega, kes tahtis Schumacheriga edasi võita. Schumi paariliseks palgati Jordani võistkonnast playboy-kuulsusega Eddie "I love Pammy's Tits" Irvine.

Kuid võite ei tulnud, vähemalt mitte kohe. Ferrari masinal oli probleeme juhitavuse ja vastupidavusega, mis tulenesid V10 mootorile üleminemisest. Ehkki Schumacher võitis kolm etappi, sealhulgas Itaalias, mille tagajärjel sündis arvatavasti 9 kuu pärast mitu Michelangelot, jäi ta sõitjate arvestuses kolmandaks. Kuid hooajalõpu tugevad esitused näitasid Ferrari tiimi juhtkonnale, et kõik liigub õiges suunas. Damon Hill sai lõpuks oma kauaihaldatud tiitli kätte, teenitult. See jäi ta ainsaks isiklikuks tiitlivõiduks.

1997. hooaega jääb igaveseks märgistama juhtum, mille tagajärjel süvenes mitmete kaaspilootide viha Schumacheri vastu veelgi. Kogu sündmustik meenutas 1994. aasta hooaega: (ameeriklase häälega, kes loeb treilereid Hollywoodi filmide kohta) Viimane sõit. Kaks Meest - Schumacher ja Jacques Villeneuve. Neid lahutab üks punkt. Draama alaku.

Jällegi oli Schumacher see, kelle autoga oli mingi jama. Jerezi ringrajal Hispaanias oli oma võidus kindel Schumacher kolmanda individuaalse meistritiitli poole sõitmas, kui tema autot tabas tehniline rike. Schumi teadis, et Villeneuve on lähedal ja käitus instinktiivselt: kui Villeneuve püüdis temast mööduda, proovis Schumacher korrata 1994. aasta võtet ja rammida Villeneuve välja. Seekord see trikk aga ei õnnestunud ja FIA määras mehele ka karistuse: tema teine koht tühistati. Sest nagu keegi hooliks 1997. hooaja teisest kohast kahekümne aasta pärast...

1998. hooajast algas Benettoni ja Williamsi taandkäik, sest Renault loobus F-1 sarja mootorite tarnimisest. Uue võimsa meeskonnana kerkis esile McLaren, kelle vihasemaiks konkurendiks oli terve hooaja vältel Ferrari. Schumacheri ohtlik sõidustiil jätkus, kuid tulemused olid seda väärt. Ent nagu ikka, hooaja viimasel etapil Schumacher katkestas ja individuaalne tiitel Ferrariga liikus jälle ühe aasta võrra edasi. 1999. aasta hooajal ei tulnud tiitlit aga samuti, sest Ferrari esipiloot pidi jätma 7 etappi vahele, kui murdis enda jala Silverstone'i etapil, teda asendas Mika Salo. Oma võimaluse saanud Irvine ei suutnud aga võimalust ära kasutada ja järjekordne hooaeg möödus McLarenite ja Häkkineni taktikepi all.

2000-2004: Schumacherist saab legend

2000. aasta märkis ühe ajastu algust. Jenson Button liitus vormel-1 sarjaga.

Hea küll, tõsiselt rääkides: uus millennium tähistab aega, mil vormel-1 sünonüümideks said Michael Schumacher ja Ferrari. Kuid lisaks sellele muutus Stewarti võistkond Jaguari-nimeliseks võistkonnaks (kes on eelkäija tänasele Red Bullile), Ferrariga liitus F1-ajaloo raudmees ja Igavene Teine Rubens Barrichello (Irvine liikus Jaguari), Damon Hill lõpetas karjääri ja vormel-1 sarja naasis ka pärast paariaastast pausi 1994. aastal mõneks sekundiks põlema läinud hollandlane Jos "Jos The Boss" Verstappen.

Hooaeg algas ja lõppes Ferraride domineerimisega, McLarenid kohe järel. Teistel võistkondadel polnud põhimõtteliselt võimalustki, kaks meeskonda olid teistest niivõrd üle. Schumacher võitis lõpuks individuaalse arvestuse ja aitas Ferraril tulla konstruktorite meistriks, kuid kõige tähelepanuväärsem oli, minu hinnangul, hoopis Belgia GP-etapp, mis algataski minu armastuse F1-sarja vastu.


                                 

See oli Schumacheri ja Häkkineni võimas duell, mille võitis küll soomlane hiilgava sõidumanöövriga, kuid napilt. Ei olnud palju puudu, et Schumi oleks korraldanud järjekordse kokkupõrke ring enne Häkkineni möödasõitu, kui Schumi sundis Häkkineni peaaegu murule ja soomlase masina esitiib puutus õrnalt konkurendi tagarehvi.

Häkkinen läks pärast võistlust Schumacheri juurde. Kuid erinevalt Sennast või Warwick'ist ei hakanud soomlane sakslast taga ajama või kägistama. Ei, Häkkinen näitas lihtsalt paari käeliigutusega, et kui Schumi peaks kunagi sellist käiku kordama tema peal, on tagajärjed karmid. Schumacher noogutas, tõsine ilme näol.

Mika Häkkinen Schumi trikke heaks ei kiitnud

Belgia GP pressikonverentsil püüdsid skandaaliihas ajakirjanikud peilida Häkkinenilt välja, mida ta oli öelnud ning mida ta arvab Schumacheri sõidustiilist, kuid Häkkinen ei lasknud end provotseerida ja keeldus küsimustele vastamast.

Schumacher ütles eelmisel aastal, et peab Häkkineni enda parimaks rivaaliks (no offense, Damon Hill, Fernando Alonso ja David Coulthard). "Mika Häkkinen oli parim vastane, kes mul oli vastaste sõidukvaliteeti silmas pidades. Ma austan teda väga, sest ehkki me andsime mõlemad endast rajal 100%, ei proovinud me kumbki lahendada enda tülisid väljaspool võidusõitu," lausus Schumacher BBC-le.

Schumacheri GP-võitude kokkuvõte

Edasised aastad, 2001-2004, möödusid mõne arvates masendavalt, teise arvates imestusväärselt Schumacheri ja Ferrari domineerimise all, 2002. aastal näiteks jõudis Schumi igal etapil esikolmikusse, võites 11 etappi 17-st. Konkurendid? Häkkinen pani 2001. aastal pillid kotti, F1-maailmas võrdlemisi tundmatud Kimi Räikkönen ja Fernando Alonso tulid asemele, vastavalt Sauberi ja Minardi võistkondadesse. F1-sarjaga liitus ka aeglaseim piloot, keda minu silm on näinud, malaisialane Alex "Mis on gaas?" Yoong (ei, päriselt, isegi indialane Narain Karthikeyan oli kiirem) . Või siis oli asi selles, et Minardi romu liitus asfaldil sama kiirelt, kui James May Ford Transiti roolis.

Viimased aastad Ferrariga: FIA muudatused rikuvad "punaste kuradite võimalused"

Schumacheri võidusaaga katkestati alles 2005. aastal, ehkki 2003. aastal oli Kimi Räikkönen McLareni roolis samuti väga lähedale jõudnud (2 punkti lahutas soomlast lõpuks meistritiitlist). Uueks vormelimaailma valitsejaks tituleeriti Renault' piloot Fernando Alonso, kusjuures Schumi ei lõpetanud "isegi" teisel kohal, vaid jäi alla ka Räikkönenile. Esikuuikusse jõudsid Schumi järel kohe ka kiire, kuid kohati liiga temperamentne Juan Pablo Montoya, Giancarlo Fisichella ja alati vanema venna varjus olev Ralf Schumacher.

Mis oli Ferrari ebaõnnestumise põhjus? FIA otsustas sarja elavdamise nimel keelata rehvide vahetused võidusõitude ajal ja Bridgestone'i rehvi kasutanud Ferrari ei suutnud vaid ühe rehvipaariga terve võistluse ajal kiire olla. Michelini rehvid olid vastupidavamad ja kiiremad.

2006. aastal oli Ferrari oluliselt kiirem, kuid teist aastat jäädi konstruktorite arvestuses alla Renault'le ja Schumacheri katkestamine eelviimasel etapil, Suzuka etapil, osutus kodumaal juba rahvuskangelase staatusesse tõusnud piloodi jaoks määravaks. Alonso võitis teise tiitli järjest. Vormel-1 maailm oli saanud uue valitseja ja Schumacheri päevad näisid olevat loetud. Sakslane loobuski F1-sarja karussellil osalemisest, jättes Ferrari esipiloodi staatuse vabaks. Nii mõnedki pakkusid seda kohta suurepärase hooaja teinud Ferrari teisele piloodile Felipe Massale, aga juba peagi oli selge, et hoopis "Jäämees" Kimi Räikkönen peab asuma Schumacherit asendama. Meistritiitel tuli ära. Massa võttis ajapikku üle kaasmaalase Barrichello rolli, ehkki ka tal oli 2008. aastal oma võimalus.

Mis on Michael Schumacheri pärand?

Ehkki Schumacheri comeback Mercedese ridades aastatel 2010-2012 oli ebaedukas, hinnati seitsmekordset maailmameistrit endiselt masina arendajana. Kuid alles nüüd, kui Schumacher võitleb elu eest Grenoble'i haiglas ja uudisteportaalid treivad 24/7 uudiseid sellest, kuidas sakslase suurimad fännid elavad Schumile kaasa ja kes teda külastas (no shit, et lähedased külastasid), on hakatud rääkima Schumacheri pärandist ja erakordsusest.

Ferrari fännid Grenoble'i haigla ees

Schumacher tegi Ferrarist Ferrari. Ta tõi vormel-1 sarja skandaalsust, suuri sponsorlepinguid ja hulgaliselt fänne. Ta lõi üle mitu-mitu rekordit, hinnates meeskonna ja piloodi vahelist koostööd kõrgelt. Ta oli üks maailma kuulsamaid ja rikkamaid sportlasi, kellele kuuluvad villa Šveitsis, saar Dubais ja nii edasi.

Sakslane oli ka üks esimesi, kes lisaks sõidualastele oskustele oskas hinnata ka enda füüsilise tervise olulisust võidusõitmises. Ta töötas jõusaalis tunde, et hoida end parimas vormis, sest aina suurenevad G-jõud mõjusid kehale kurnavalt. Ta kaelalihased olid treenerite arvates erakordselt tugevad.

Sealhulgas püüdis Schumacher jääda eraelus võimalikult "nähtamatuks". "Ma tahan lihtsalt, et mind võetaks normaalse inimesena, et ma saaksin kõndida tänavatel samamoodi nagu iga teine, ilma meedia tähelepanuta," sõnas Schumacher. Ja kui järele mõelda, siis pole Michael tõesti "skandaalidesse" sattunud. Oma kahte last (tänasel päeval 16-aastane Gina-Maria ja 14-aastane Mick) on Schumi püüdnud kaitsta meedia käest, lootes, et nad saavad üles kasvada "normaalsete lastena". "Ma arvan, et neil peab olema võimalus elada oma vaba elu, ilma et minu kuulsus neid kuidagi mõjutaks," on Schumacher öelnud.

Kuid M. Schumacheri pärandis on ka negatiivsed mõjurid. Ta on mees, kes rikkus mitmel korral enda võidutahega konkurentide sõidud. Ta on mees, kes varastas Barrichellolt etapivõite (mille võib ajada küll Ferrari meeskonna süüks). Ta on mõnede fännide arvates mees, kes sai oma 7-st meistritiitlist nii mõnedki vaid ülivõimsa masina tõttu. Siinkohal saadan tervitused Sebastian Vettelile.

Saavutusi ei saa aga Schumilt ära võtta ja mehe ülemaailmne mõjukus räägib enda eest. Praegu peab mees enda elu tähtsaimat võitlust Prantsusmaal, pärast seda, kui ta sõbrale appi läks Meribeli suusakuurordis ja enda pea kivi vastu ära lõi.

Ohtlik mäenõlv Meribeli kuurordis, kus Schumacher viga sai

Kiiver päästis küll kõige hullemast, kuid vormelilegendi tervis ei ole endiselt oluliselt paranenud ja teda hoitakse kunstlikus koomas arvatavasti veel mitu päeva. Keegi ei tea, kas ta ärkab ja kui ta peaks ärkama, mismoodi on õnnetus mõjutanud teda vaimselt.

Miljonid fännid, tuntud sportlased ja ka riigipead loodavad Michaeli tervise paranemist. Meedia loodab, sest imepäraselt ellu jäänud Schumi on kordades etem ja emotsionaalsem lugu, kui legendi lahkumine siit ilmast. Ja kusagil Grenoble'is loodavad kaks noort ja üks naine, et nende pereisa tuleks sellest võitlusest välja edukalt. Liiga vara on. Liiga vara.