Milline siht ja funktsioon on Valga korvpallimeeskonnal?

Sama küsimuse võiks (ja ka peaks) tõstatada Tallinna Kalevi kohta, kuid niikaua kuni endist Pirita KK-d juhib Kalle "ma-ei-taandu-iial" Klandorf ja seda toetab K-partei, siis võib tulihingeline K-kodanik Kalevi olemasolu isegi õigustada. Kuigi Tallinnas on niigi Cramo ja TTÜ ja Lõuna-Eestis polegi peale Valga ühtegi tõsiseltvõetavat alternatiivi Rockile, kuhu kõik andekad Viljar Veskid ei mahu.

Miks ma selle teema siiski võtsin, oli hiljuti nähtud Rock-Valga mäng Tartus, mis lõppes 101:56. Jah, ma tean, et suurepärases hoos Rockile on Eesti tandrilt praegu raske vastast leida, meeskonnana toimiv (hetkel seda öelda pigem ei saa) Cramo välja arvata. Mind häirisid eelkõige aga Valga meeste mängusisesed lahendused, tujukus/pirtsakus ja..üldine mannetus. Oleks selline olukord siis ajutine nähtus. Nüüdseks on Valga Welg/KK/CKE Inkasso/Maks&Moorits juba mitu aastat, täpsemalt võttes 2006. aastast, rabelenud meistriliigas.

Esialgselt oli missioon ja siht olemas - olla veteranide meeskond, kes suudab mõttekujutuslikul päeval ehk alistada ka liiga kõige tugevamaid meeskondi. Seejärel räägiti Valgast mõnda aega, kui Rocki farmklubist, kuhu suundusid vähemtalendikamad mehed (Veljo Vares, Heiko Rannula, Timo Oja). Tänasel päeval ei saa ma enam meeskonnast see-eest sotti: võistkonnas on mitu noort, kes ei saa platsile, kolm välismaalast ning Viljar Veski ja Kristjan Evart, kes väärivad ainsate eestlastena Valgas korvpalluri nime.

Kuhu põrgu päralt Sa tüürid, Valga?

Lõuna-Eesti korvpallimajakas

Valga kodulehelt lugesin välja, et meeskonnal on toimiv klubipüramiid ja ideaalsooviks on olla Lõuna-Eesti kõige andekamaid noori koondav klubi. Idee näib tummine ja kena. Reaalsus kujutab, minu silmis, midagi muud. Justkui kõlaks Olav Ehala muusika laulule "Ma tahan olla öö su akna taga", ainult korvpallimaailma kontekstis. Tahe on suur, teostus küsitav.

Siinkohal on paslik mainida, et ma austan Valgat niigi suure töö eest, mis nad ära on teinud Valga linnas vähemalt. Korvpall on noorte seas niivõrd-kuivõrd tagasi kaardil. Klubipüramiidi esindab ja sellele peamise jälje jätab aga esindusmeeskond - lõbusad vandersellid Maksa ja Mooritsa bändist. Ehk siis Miguel Ortega, Raitis "Andres Sõbrale ma ei kõlvanud, aga Valga on ka tore sats" Grafs, Ferg Myrick - kes on vist üks kõige jubedama käega vabaviskajaid meistriliigas -, Veski, Evart, platsil taandarenev Robert Peterson ja Artur Saariste. Põhimõtteliselt seitse meest, tähelepanelik jälgija märkab aeg-ajalt mõneks minutiks ka Olver Kaljuveed.

Kohtunik, palun halasta meile ükskordki.

Isegi kui me jätame välismaalased välja, siis Veski pole enam esimeses nooruses ja Evart seostub pigem Rocki süsteemiga. Jäävad järgi Peterson-Saariste. Kumbki mees just sportlikku erektsiooni ei põhjusta.

Igal klubil on kasvuraskused, tõusud tulevad koos mõõnadega. Millegipärast ütleb mulle aga sisetunne, et Valga on mugavaks muutunud. Lepitakse olukorraga, et HITO-ga küll ei võidelda, kuid Final Four tundub samamoodi pisut liialt helge unistus. Keskmisest igavesti natuke halvemad. NBA oma Golden State Warriors enne Steph Curry ajastut.

Võimalikud pääseteed

Kõigepealt tahan ma aru saada ühest põhipunktist. Mis on selle meeskonna arengupotentsiaal ja miks ollakse välismängijatega, kui nad võtavad oma noortel mänguaja ära. Mina näen Valgal kahte suunda.

Plaan A: Tere, HITO. Teisisõnu, tuleb heita Ortegad ja Myrickud välja ning jätkata oma poistega kas esiliigas või HITO-ga koos meistriliiga Mariaani süvikus. Kui sooviks on olla korvpallureid arendav meeskond, siis tehkem seda "õieti".

Plaan B: Veteran-loteriimeeskond. Leedus ja Lätis on kahtlemata mõni Augenijus või Rudolfs, kes Läti tugevamatesse klubidesse enam ei mahu, kuid Eesti liigas sopsaks korve küll. Tasub riskida. Haarata satsi veel Silver Kuuba, Asko Paade, tuua laenulepingu alusel sisse mõni noor, kes Raplas eriti mängida ei saa ja midagi võib juba hakata looma. Boonuseks soodsad suvitamisvõimalused Lõuna-Eestis.

Plaan B nõuab raha ja Eestis on kõik võlgu või vaesed, seega võib sellest ideest rääkimine olla lihtsam, kui reaalne teostus. Tahan loota see-eest, et mõni missioonitundega ja know-how-d valdav mänedžer suudab olukorra veel teisiti pöörata, sest mida rohkem meistriliigas konkurentsivõimelisi Balti Liiga meeskondi on, seda parem. Ehk mõni Kalle pääseb Ventspilsi/Rudupisesse.

Seniks lootkem, et Myrick parandab enda vabaviset. Seda on lihtsalt kole vaadata.

Sotši Selgeltnägijate Tuleproov, vol. 2

Lõpetasin eelmise postituse meeslaskesuusatajate individuaalsete parimate kohtade ennustusega. Koos murdmaakoondisega on ligi pool 25-liikmelisest olümpiakoondisest läbi räägitud, 13 nime on veel järel. Alustan laskesuusakoondise naispoolega.


Kadri Lehtla -  sprindi 53. koht. Pärast Eveli Saue taandumist tippspordis (kes võiks vist siiamaani teha silmad ette mitmele Eesti murdmaakoondise neiule) on naiste laskesuusatamise olukord niruvõitu. Sotši olümpial on suurimad ootused 28-aastasel Kadri Lehtlal, kes suutis novembris lasta Östersundis veatult ja lõpetas 15 kilomeetri pikkuse individuaaldistantsi 15. kohaga. Veatu laskmine määrabki ära, kas Lehtlal on šansse Sotšis 40 parema hulka saada või mitte.

Mina Lehtla šansse kõrgelt ei hinda. Esiteks on ta olnud karjääri vältel ülimalt ebastabiilne ja jaanuarikuus ilmusid spordimeedias uudised, mis andsid teada, et Lehtla heitleb juba pikemat aega kestva seljavigastusega - liigestes on põletik.

Kadrit ma kahjuks kätte ei saanud telefonitsi, et küsida, kui palju mõjutab vigastus sooritusvõimet tiitlivõistlusel. Viimastel võistlustel oli Kadril raskusi 60 hulka pääsemisega, seega ei julge ma sähvatust Kadrilt pakkuda. Kuid sprindidistantsil, kus suusakiirusel on väiksem roll, kui laskmisel, võib naiste esinumber puhta laskmise korral heidelda kohtade nimel küll. Ennustan, et püstivoorus tuleb üks möödalask ja finišijoonel lepib Kadri kohaga kuuendas kümnes.

Darja Jurlova - jälitussõidu 49. koht. Jurlova-suguseid talente olen ma juba kaua aega oodanud Eesti suusakoondistesse, sest pärast Šmigune pole meil särtsakaid ja temperamentseid neiusid rajal eriti olnud. Grete Gaim välja arvata.

Kuid 21-aastases Darja Jurlovas peitub mingi säde, mis lubab eeldada, et juba lähitulevikus teeb see juunioride kahekordne maailmameister oodetud arenguhüppe täiskasvanute konkurentsi. Narvas sündinud Jurlova sõitis detsembris esimest korda MK-sarja punktidele Prantsusmaal ja kui sprindisõit läheb vähegi hästi, võib nobe Jurlova jälitussõidus tõusta vähemalt parema viiekümne hulka, kui mitte kõrgemale. Sisetunne reedab, et just Jurlova toob Sotšist naislaskesuusatajatest parima koha koju. 
 

Jurlova harjutamas Sotši radadel. Foto: Scanpix.

Johanna Talihärm - tavadistantsi 68. koht. Sarnaselt nii mõnegi teise ennustusega, loodan ka siinkohal, et mu sisetunne veab mind alt ja Disney filmi sobiva perekonnanimega neiu suudab üllatada kõki skeptikuid.

20-aastane Talihärm tundub tänasel päeval olevat kõige kiirem neiu Eesti laskesuusatajate koondises. Uisutehnika on korralikult selgeks õpitud ja rammu kätes jagub. Probleemiks on laskmine. Leidub vähe ametlikke võistlusi, kus Talihärm lõpetab puhaste paberitega, vähemalt üks möödalask näib olevat paratamatus. Kui Eesti Laskesuusaföderatsioon tahab, et Pyeongchangis oleks meil olemas üks medalilootus, siis tuleks Talihärm saata Prantsuse koondise lasketreenerite juurde, kes voolivad pea igast sportlasest tänapäeva Robin Hoodi.

Ehkki järgnev sportlane on võitnud minu isikliku sümpaatia, tundub Talihärmi areng kohati isegi kiirem ja lootustandvam. Madala väärtusega ennustatav koht tuleneb aga esmakordsest suurvõistluse kogemusest ja madalast laskmistäpsusest.

Grete Gaim - kolm kuldmedalit. Või..sprindi 55. koht.  *Arghhh* See viimane number on põhjuseks, miks ennustamine on tobe, täiesti tähtsusetu ja ebavajalik töö. Ometi näitab blogi ja spordiveebikülgede statistika, et millegipärast need lugejatele meeldivad. Ärge küsige minult, miks.

Igatahes, Grete on, ja ma tõesti ei oska paremat sõna leida, ülimalt awesome. Tal on six-pack JA kick-ass tattoo. Ta naeratus paneb sulama ka Jürgen Ligi. Ta on neiu, kelle kohta ütles Marko Kaljuveer, kui ma ta töövarjuks olin, et nii võidujanulikku ja motiveeritut neiut pole tema silmad pärast Kikut veel näinud. Tal on surnud blogi?

Grete Gaim koos kelgukoeraga. Foto: Delfi.

Tänavune hooaeg pole suusarajal konkurentidega võrreldes natuke aeglasemale Gretele kerge olnud, kuid 2012. aasta noorte maailmameister on jonnakalt kangekaelne ja küll ükskord tulevad ka säravamad tulemused töö viljadest. Grete tähetund olümpiamängudel tuleb pigem ikkagi nelja aasta pärast Lõuna-Koreas. Tsiteerides Põhja-Tallinna noori räppareid: "Meil on aega veel." Ja tsiteerides ka Ne-Yo'd: "Work hard, play hard."

Pain is temporary, glory is forever. Right?

Lubasin eelmises blogipostituses ka luuletust Gretele. Pean lubadusest kinni.

Grete. Grete Gaim.
Su naeratus on hellam, kui vanaema pai.
Kujutlen ette vaid, et sa maitsed magusamalt, kui Daim.
Kui Sa kunagi loed seda, siis kas Sa tuleksid minuga välja?
See oleks iseenesest päris fain. 

KAHEVÕISTLEJATE KOONDIS

Enne sportlaste tutvustamist ja ennustuste andmist tahaksin esmalt närida ühe uudise kallal, mis ilmus mõned päevad enne lõpliku koondise selgekssaamist. Nimelt avaldasid mitmed portaalid kõiget paar nädalat enne Sotši olümpiat, et neljaliikmelist kahevõistlejate koondist kärbitakse ja olümpiale jääb sõitmata kiire suusataja, kuid napi õhulennuga Kail Piho.

Põhjus, miks Kail Piho välja jäi, oli natuke absurdne, kuid samas - sellele oleks pidanud varem mõtlema. Nimelt peab korraldajamaa Venemaa saama Sotšis võimaluse panna olümpial välja oma teatenelik, ehkki olümpial osalevatest meestest on korraliku tasemega vaid üksainus Igor (võib-olla eksin nimega, Igor seostub lihtsalt enim Venemaaga).

Kuna Venemaa sai koondisele kolm kohta juurde, siis ühe koha pidid loovutama ülejäänud koondised, kellel olid MK-sarjas nõrgemad tulemused. Nendeks olid USA, Šveits ja Eesti. Kahevõistlejate treenerid ja alaliidu mõtlejad tegid seepeale otsuse, mis näitas selgelt, et vahepeal Otepääl ikkagi ei mõelda kaine talupojamõistusega. Otsus oli järgnev: koondisest jääb välja kehva hooaega tegev Kail Piho ja olümpiale pääsevad Karl-August Tiirmaa, Kristjan Ilves ja Kail Piho noorem vend Han-Hendrik Piho (ma pean tõsiselt järgi uurima, kust tuleb nimi Han, see painab mind).

Nüüd hoiatus: järgnev tekst on kriitiline. Kes, pagan võtaks, tuli sellisele otsusele?! Mis oli ettekäändeks jätta koondisest välja tõenäoliselt suusaraja kiireim mees, kui olümpiamängudel PUUDUB MK-sarjale omane hüppekvalifikatsioon, mis on Kaili nõrgim külg?! Kuidas Teil jagus julgust välja jätta sportlane, kes on pärast Kaarel Nurmsalu minekut suusahüpetesse vaieldamatult olnud aastate lõikes Eesti kahevõistluse esinumber?

Ma ei taha väita, et ülejäänud kolm meest ei vääri olümpiapääset. Tiirmaa teeb elu parimat hooaega, Ilves on tulevikutegija ja Han-Hendrik Piho tase on pea samaväärne vanema vennaga. Kuid ühe neist (17-aastane Ilves, kelle prioriteedid on niikuinii noorte tiitlivõistlustel?) oleks pidanud Kaili asemel välja jätma.

Hea küll, aitab. Liigun edasi.

Karl-August Tiirmaa - 28. koht tavadistantsil. Tiirmaa trumbiks on, nagu viimasel ajal Eesti kahevõistluses ikka, hüppamine. Kui väiksel mäel ei suuda MK-sarjas stabiilselt kohtadel 25.-40. sõitev Tiirmaa ehk enda tugevust maksma panna, siis suurel, 120-meetrise mäel tulevad pikad õhulennud vägagi kasuks esikolmnekümnesse jõudmisel.

Mul on vaid üks probleem Tiirmaaga. Ta on 24 aastat vana. Jällegi, see ei tähenda veel maailma lõppu või Antikristuse tulekut, kuid pisut murelikuks teeb küll. 24-aastaselt peaks juba näitama tulemusi, mis annavad lootust järgmiseks olümpiaks. Kohad 30 kümne seas justkui pakuks midagi, kuid olles Eurospordi pealt vaadanud sportliku huvi tarvis mõnda kahevõistluse MK-etappi, siis Tiirmaa suusatamine meenutab kohati Jens Salumäe Kolgata teekonda Iisraelis.

Kannatused viivad küll tavaliselt sihile, kuid tahaks kordki näha temalt vastupidist võistluse käiku - hüpetega maandub Tiirmaa esikümnes ja suusatamisega noor eestlane TÕUSEB koha-paari võrra, mitte ei lange harjumuspäraselt võistlejaterivi keskossa.

Austan Tiirmaad sellegipoolest - edukas MK-sarja hooaeg on pigem üllatanud mind, sest suvel vigastas noormees korvpallimängus enda pahkluud ja hüppeliigest, kuid tagasitulek sujub siiamaani suuremate viperdusteta.

Kristjan Ilves -  45. koht sprindidistantsil.  Kui noored Veerpalud, Grete Gaim ja Johanna Talihärm välja arvata, tundub Eesti talispordi parim noor lootus olevat noor hüppetalent Kristjan Ilves.

Temagi puhul kehtib sama probleem, mis Tiirmaaga. Noormees ei jaksa veel suusatada täisealiste konkurentidega võrreldavas tempos. Kui hüppemäel võib 17-aastane Ilves sähvatada kõrgele, siis suusarajal langeb eelmisel aastal juuniorite seas sprindidistantil pronksmedalile tulnud Ilves kaugele maha. Erinevalt Tiirmaast on Ilvesel aega parandada enda sõidukiirust veel vähemalt 5-6 aastat, kui võib oodata juba märksa kõvemaid kohti MK-sarjas. Ütlen ausalt, isegi nelja aasta pärast Pyeongchangis ei oota ma Ilveselt nii palju, kui vendadelt Pihodelt ja Tiirmaalt. Presidendi sohipoja (nali..hea küll, halb nali) olümpia tuleb 8 aasta pärast.

Han-Hendrik Piho - 26. koht tavadistantsil. Nüüd, kui Kail Piho olümpial ei võistle, tahan ma ta nooremalt vennalt Han-Hendrikult näha tegusid. Ühtlasi pean ma tegema intervjuu Han-Hendriku vanematega, et küsida, kust tuli selline nimeidee (minu pakkumine - vanemad olid Star Warsi andunud fännid ja pereemal oli väike crush Han Solo osas?).

Olukorda tõsisemalt vaagides, kuna Tiirmaa ja Ilves on murdmaal pigem aeglasevõitu, siis Han-Hendrik on ainus poiss, kelle puhul tähendab hea hüpe midagi väga lootustandvat. Rajal jaksab poiss sõita küll. Suur austus inimestele, kes Pihode suusatehnikat ja - kiirust on aastate jooksul vorminud aina väledamaks ja stabiilsemaks. 21-aastase Han-Hendriku puhul on raske töö viimas end vaikselt sihile, sest 2013. aastal tuli noormees juuniorite MM-il tavadistantsil pronksmedalile. Lisaks on ta MK-sarjas juba kolmel korral 30 parema hulka tulnud. Hea küll, kaks korda tulid edukamad tulemused Tšaikovski MK-etapil Venemaal, kust puudus mitu parimat kahevõistlejat.

Faktiks jääb, et nagu teistegi poistega, pole Sotšis Han-Hendrikult esikümne kohta loota. Küll tahaks ma näha, kuidas ta suusatab vähemalt ühel võistlusel enda ja ta venna nimel niivõrd südikalt, et koht kolmandas kümnes oleks tõsiasi.

SUUSAHÜPPAJATE KOONDIS

Kaarel Nurmsalu - väikese mäe 34. koht. Jaan Jüris alustas. Jens Salumäe jätkas. Kaarel Nurmsalu lõpetab?

Eelmainitud kolm nime tähendavad laias laastus Eesti suusahüpete hetkeseisu viimase 12 aasta jooksul. Erinevalt Jürisest ja Salumäest on Nurmsalul üks tähendusväärne eelis - ta harjutab regulaarselt koos Soome koondisega. Võib justkui öelda, et tegemist on spiooniga, kes kogub võimalikult palju infot, et siis lõpuks näidata - ka eestlased oskavad lennata kõrge kaarega.

Suusahüpped paeluvad ja kõigest natukene hirmutavad mind üheaegselt. 12-aastase poisikesena veetsin enamiku enda kergejõustikutrennidest von Glehni pargis joostes ning harjutusi tehes. Aeg-ajalt jooksin mööda Nõmme suusahüppemäest ja tegin mäe treppidel koormusharjutusi põlvedele. Vaatasin ülesse, hüppemäe kõrgemasse punkti ja seejärel alla. Kõhus ei hakanud küll keerama, kuid selline tunne oli küll, et kui ma ise sealt mäelt alla tuleks, kirjutan ma oma testamendi ja hinnalise vara (Action Mani nukud, Miki Hiire/Asterixi ja Obelixi 683 koomiksit, t-särk "Vanilla Ninja -  Club Kung-Fu" ja katkine gloobus) noorema venna nimele. No ei ole lihtsalt võimalik, et inimene jääb ellu pärast 60-meetrist hüpet maapinna suunas. Kaarel Nurmsalu tõestab mulle igal võistlusel vastupidist, kusjuures hüpped on veelgi pikemad.
 

Kaarel Nurmsalu harjutamas Sotšis. Foto: Scanpix.

23-aastase Nurmsalu hooaeg pole kergemate killast olnud. Kui eelmisel aastal oli meie esikotkas hooaja lõpus soomlastestki ees, siis tänavusel aastal on Nurmsalu ainsaks sähvatuseks olnud 2. veebruaril (hea seegi, et vahetult enne olümpiat) peetud Willingeni MK-etapi 27. koht. Peale esimest hüppevooru hoidis Nurmsalu koguni 13. kohta, kuid teiseks hüppeks enam lennukust ei jagunud.

Nurmsalu keeldus kommentaaride andmisest pärast Willingeni, põhjendades, et tahab olümpiale sajaprotsendiliselt keskenduda. Arusaadav. Loodan vaid, et see sähvatus tähendas seljavalude tõttu poolikuks jäänud hooaja ümbersündi. Olümpial ma kõrget kohta Nurmsalu-nimelisele suitsupääsukesele siiski ei paku, sest kardan, et närvid veavad natuke alt, paljulubavad pole ka hiljutised teated külmetusest. Jään ootama Pyeongchangi.

Siim-Tanel Sammelselg - väikese mäe 58. koht. Suhteliselt tundmatu noormees. Tegin talle CV.

Sammelselg Tallinna lennujaamas. Foto: Delfi.

Nimi: Siim-Tanel Sammelselg.
Amet: mägikotkas (Õhtulehe andmetel), püüab ka treenerilitsentsi Soomes
Vanus: 21
Sugu: Mees
Pere: olemas, isa on treener ja ema on füsioterapeut
Senised saavutused täiskasvanute seas: jõudis vahetult enne olümpiat Sapporo kontinentaalkarikavõistlusel 16. kohale ja pääses 50 parema hulka ka MK-sarjas
Hobid: Autod
Pikkus: 1.81.
Kaal: 64 kilogrammi, kuid see on puhas muskel peamiselt.
Armastab: Olümpiat. Toitu. Lendamist.
Ei armasta: Mulliajamist. Ärge jumala eest talle sünnipäevaks mullitajat kinkige.
Kus ta praegu viibib: Sotšis. Muidu nillib mägesid Soomes.
Mis ta teeb seal: püüab mitte end paksuks süüa, jalale teravust juurde saada, mitte vihastada tüüpide peale, kas saatsid Sotši olümpiale vale pikkusega suusad. Saeb suuski lühemaks, ärge muretsege.
Keda ta meenutab: Eesti jalgpalli suurlootust ja ajateenijat Rauno Piipu.
Parim omadus: on hästi sõbralik, isa sõnul valiti ta eelmisel aastal klassi kõige toredamaks õpilaseks; tark on ka: kümnepallisüsteemis on keskmine hinne 8,2.
Suhtes: pole kindel, kuid võin uurida välja mõne naislugeja jaoks.
Parim mälestus: nuttis natuke, kuid siis võttis julguse kokku ja tuli Mustamäe hüppemäelt alla ning tegi seda uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Uudistes teatati, et Tallinnas võis kuulda juubeldavat mägikotkast kuskil metsas.
Tunnuslause: "Mu perekonnanimi võib olla küll Sammelselg, kuid tegelikult pole mu selg väga karvane."

MÄESUUSATAJATE KOONDIS

Warren Cummings Smith III - katkestab või sõidab slaalomis välja 27. koha. 50-60. Just siit leiame koondise nimekirjast eksootilise nimega Warren Cummings Smithi. Või nagu Postimehe spordiajakirjanik Jaan Martinson tabavalt ütles - metshaldjas, keda polnud enne Sotši olümpiat vägagi paljud isegi näinud. Kuid ta eksisteerib ning just tema, eestipärase nimega Varmin Kummel Smitt on tänasel hetkel Eesti parim mäesuusataja.

Smith tundub olevat laid-back isiksus, kelle õlgadeni ulatuvad lokid ja ameerikalik positiivne iseloom peaks sulatama nii mõnegi jääkuninganna. Enesekindlust noorel mäesuusatajal igatahes jagub - Sotšis olles andis ta lubaduse, et sihib slaalomis kohta parema 20 piirimaile. Maailma edetabelis on ta 317. kohal.

W.C.Smith. Foto: Suusaliit.

Kuid kes ei riski ja ei mõtle suurelt, see joob kodus Bocki. Smith teadvustab endale, et MK-sarjas pole ta suuremat edu saavutanud, kuid see ei tähenda, et Sotšis ei võiks ta kõiki üllatada. "Muidugi lähen ma rajale riskima, aga mõistlikkuse piires, nagu teevad kõik, ka ässad. Lihtsalt rada läbi sõita ja lõpetada tagaotsas mind ei rahulda," ütles Smith Postimehele. Noormees lisas, et ehkki ässad on veel natuke kaugel, on keskklass päris ühtlane ja hea õnne korral võib kõike juhtuda. Praegu on tehnika veel krobeline - pöörded pole piisavalt järsud -, kuid 21-aastane tulevikutegija elab Põhja-Tallinna hittloo järgi: tal on aega veel.

Kuidas on selline mees üldse Eesti koondisesse aga sattunud? Ühendriikides üles kasvanud väliseestlase vanaema sündis Maarjamaal 1924. aastal, samal aastal, kui viidi läbi esimesed taliolümpiamängud (hea enne?). Vanaema kasvas üles, keetis moosi ja võlus noormehi kuni..tulid mingid kurjad mehed Balšoje Rassijast ja ta pidi põgenema Austraaliasse, kus elab tänapäeval ka näiteks "Kevades" Imelikku rolli mänginud šarmantne näitleja. Vanaema ei jõudnudki kunagi aborigeenide seltsi. Laev läks rikki ja Austraalia asemel jõuti välja hoopiski Ühendriikidesse, mis on kõigest maailma teises otsas. Vanaema meelt see oluliselt siiski ei morjendanud ja õige pea abiellus ta ühe väga õnneliku ameeriklasega.

Mitukümmend aastat hiljem on tema pojapoeg esindamas Eestit Sotšis. Smith on igatahes uhke enda päritolu üle: "Minus voolab eesti veri. Olen uhke eesti juurte üle, tahan olümpial võimalikult palju eestlastega suhelda ja end selle rahvuse esindajana tunda," lausus mäesuusataja Martinsonile. Eesti keelt ta väga ei oska, kuid õpib iga päevaga juurde. Tervitatav nähtus.

Lõpetuseks, miks on Smith 87 korda ägedam, kui endine Eesti mäesuusatamise esinumber Deyvid Oprja? Sest ta oskab mõelda suurelt ja mingi härjapõlvlane ütles mu unes, et Smithil on ka mune enda unistused vähemalt teatud mahus täide viia.

Triin Tobi -  suurslaalomi 63. koht. Ma ei tea, kas see on liiga optimistlik või hoopis alahindav ennustus. Kui Warren Cummings Smith (sõpradele "Trace"), Siim-Tanel Sammelselg, Kalev Ermits ja Johanna Talihärm on mulle natukenegi tuttavad - olen neist vähemalt kuulnud või lugenud paar korda - siis Tobi on, nagu Õhtuleht kirjeldas, suusakoondise kõige valgem leht. Küll tunnen ma ta isa, korvpallikohtunikku Andres Tobi, kes oskab vilistada õiglaselt.

Sarnaselt suusahüppekoondislastega elab ja harjutab ka Tobi Soomes. Teistmoodi ei saakski, kui on soovi mäesuusatamises tegusid teha. Ühel hetkel saab Kuutsemäe ja Tuhamäe nõlvadest kopp ette. Varasemalt Tartus elanud Triin läks Soome juba 15-aastaselt, et enda unistusi täide viia. Jah, koduigatsus tuli vahel peale, kuid Eesti naine on sitke ja vastupidav. Triinu puhul võid veel lisada märke: otsib adrenaliini. Talle meeldib võtta riske. Living on the edge on teemas. Triinust ei saa raamatupidajat või maniküüri - ta tahab elult enamat, ta tahab põnevust. Mehed, sellised tüdrukud on raske variant, kuid kui Te leiate ühe sellise, kes hindab ka Teid, väärtustage seda.

Hoolimata noorest east on Triin juba mitmekordne Eesti meister slaalomis ja suurslaalomis, lisaks on ta noorte taliolümpia slaalomi 14. koha omanik. Kodumaal 160 sentimeetrit pikale tüdrukule vastast naljalt ei leia. Sotši olümpiat kasutab Triin peamiselt kogemuste hankimiseks. Ennustaja Otto arvab, et parimatele tavaliselt üle 10 sekundi kaotav Triin jõuab Sotšis suurslaalomis elusalt ja tervelt finišisse ning 63. koht annab aluse, mille najale ehitada järgmine olümpiatsükkel.

GRAATSILISED ILUUISUTAJAD

Viktor Romanenkov - 24. koht. Mida arvata 20-aastasest Romanenkovist? Sarnaselt Nurmsalu ja Tobiga on ka tema kammitsetud teatud mõttes Eesti väiksusest ja konkurentsipuudusest. Särava naeratusega Anna Levandi käe all treeniv Romanenkov on teinud küll viimase kahe aastaga suure sammu edasi, kuid tippu jõudmiseks on vaja veel teha mitu suurt sammu. Ja erinevalt murdmaasuusatamisest tiksub iluuisutamises aeg armutult: mida vanemaks jääd ja suurt edu ei saavuta, seda raskem on 28-aastaselt loota medalit.

181 sentimeetrit pikk Romanenkov on iseenda vastu olnud alati karm ja nõudlik. Ta püüdleb alati täiuslikkuse ja veatute kavade poole, treener Levandi kardab, et poiss püüab kohati liiga palju. Romanenkov ise ütles Päevalehele, et kirglik pühendumus ja sportlik viha viivad teda edasi.

Viimati oli Eesti meesiluuisutaja olümpial 2002. aastal Salt Lake City's, kui uisuprobleemidega hädas olnud Margus Hernits saavutas Mikimaal 27. koha. Romanenkovil on talenti Hernitsast rohkem, ent närvidega põrumine võib jätta pitseri veel pikaks ajaks: viimatisel suurvõistlusel, selle aasta jaanuarikuus toimunud Budapesti EM-il ebaõnnestus noormehe vabakava (Bizet "Carmeni" järgi) täielikult ja ta jäi alles 24. kohale. Samas, 2013. aasta Kanada MM-il püstitas ta uue isikliku rekordi ja tuli kõrgele 22. kohale.

Mulle ei ole kunagi eriti sümpatiseerinud meeste iluuisutamine ja vaevalt, et ma Romanenkovi võistlust jälgin. Kui, siis iluuisutamises legendi staatusesse tõusnud Jevgeni Pljuštšenko pärast. Aga ma loodan siiralt, et endalt palju nõudev Romanenkov suudab olümpial ennast natuke ületada ja leida motivatsiooni edasiseks arenguks, sest ma tahan kuulda Anu Sääritsa imetlusohkeid kolmekordse axeli või lutzu ajal üks-kaks olümpiat veel.

Jelena Glebova - 15. koht. Meie oma Snegurotška, kes näeb jääl pagana hea välja.

Seitsmekordne Eesti meister ja vastne Budapesti EM-i 7. koha omanik Glebova võib olla Eesti parim olümpialootus Sotšis, sest kui murdmaasuusatajate puhul loodan ma pigem väikesele imele, siis Glebova tase on piisavalt stabiilne, et lubada kohta esikahekümne seas, kui mitte esikümne seas. Elegantsusest õhkav tulise temperamendiga 24-aastane neiu, kelle vabakava "Kleopatra" annab muljetavaldava ülevaate tema sisust ja särtsakusest, teab, et Sotši olümpia võib kujuneda just tema läbimurdeks.

Lühikest kasvu Glebova võistleb Sotšis tehniliselt keerukate kavadega, kuid alates 15-aastaselt Eesti iluuisutamist valitsenud neiu on tänaseks piisavalt heal tasemel, et pakkuda konkurentsi ka kõige tugevamatele jääl tantsisklevatele maailma sireenidele.  Sloveenist treeneri Igor Krokaveci nõuandeid järgiv iluuisutaja on aastast aastasse läinud paremaks ja küpsemaks. Anu Säärits ei suuda tema esituste ajal vahepeal sõnagi suust välja öelda, Glebova oskab lummata inimesi.

Kirglik Glebova. Foto: Scanpix.

Meeste iluuisutamine ei paku küll mulle isiklikult pinget, kuid teadmine, et Gleboval on kõige reaalsem võimalus saavutada kõrgeim koht Sotši olümpialt, paneb mind ehk naiste iluuisutamist 20-ks minutiks jälgima. Paha ei tee ka napid kostüümid, truth be told.







Sellised olid minu ennustused eestlastele Sotši olümpial. Kui neist kasvõi üks läheks täpipealt pihta, loen ennustust kordaläinuks. Seniks vean end teleri ette vaatama naiste laskesuusatamist. Ja panen lasketiiru ka endale aja kirja.

Sotši Selgeltnägijate Tuleproov, vol. 1 (ja miks postitused ilmuvad edaspidi harvem)

Tegelikult tahtsin ma kirjutada, miks naiste murdmaasuusatamine nii halvas seisus on. Kuid siis tuli mulle pähe, et "keda huvitab?". Olgem ausad, vabatahtlikult vaatavad naiste murdmaasuusatamist ainult Mati Alaver, Kristjan Thor-Vähi, Lembitu Kuuse, Norra meessugu ja üks natuke veider tüüp Eestist, kes mäletab siiamaani kuldseid Kristina Šmiguni duelle Katerina Neumannova, Claudia Nystadi (endine nimi Künzel) ja kodustel meistrivõistlustel, loomulikult, igihalja Silja Suijaga.

Tänane naiste murdmaasuusatamise konkurents koosneb kolmest nimest. Norra musklivõistluse mitmekordsest laureaadist Marit Björgenist (mu jõusaali armastav vend on ka kade Björgeni biitsepsi peale), Poola hella südamega vägilasest Justyna Kowalzcykust ja kuldsate kiharate, imekauni naeratuse, võrgutavate naeratuste, kuuma keha ja särava naeratusega Therese Johaugist. Ei, ma pole armunud temasse, ta näeb lihtsalt liiga hea välja maskuliinsete konkurentide kõrval. Ja ühtlasi ma loodan, et ta võidab Sotšis kõik distantsid. Naiselikkus au sisse! (Kristiina Ojuland, siin on Sulle loosung uue partei jaoks.)

Niisiis, selle asemel, et rääkida 80 000 tähemärki, kuidas Kiku oli võimsam, kui Kalevipoja ema ja Eesti naiste murdmaasuusatamine on pärast esinumbri lõppu seal, kuhu päike ei paista, võtan ma ette palju rohkem tänamatu töö. Ennustamise. Ükskord ennustasin ma poes, et võidan järjest 4 Coca-Colat, kui oli kampaania "Iga kolmas võidab". Trikk oli selles, et valid sisetunde põhjal selle, mis Sinu arvates raudselt ei võida. Enamasti aga võitis, õnnestumisprotsent oli umbes 78%. Ning, ei, ma ei ole kindel, kuidas see seostub järgneva või eelneva tekstiga.

Et olümpiaalasid on Sotšis rohkelt, piirdun ma vaid nende aladega, kus võistleb mõni meie põline eestlane ja individuaalarvestuses, nagu Warren Cummings Smith mäesuusatamises (pass ütleb, et on eestlane). Kahjuks välistan ma Kanada suusasportlase Len Väljase, sest ehkki Väljas on Eesti nimi, pole seda Len, mis tähendab, et naturalisatsioon erakordsete teenete puhul töötab täisvõimsusel.

Hea küll, aitab lobast. Siin on Otto ennustused Sotši olümpia eel (mis algavad, muide, juba sel neljapäeval).

MURDMAAKOONDIS

Eestile kulda ja karda kokku toonud rahvusspordiala on, olgem ausad, nirus seisus. Seda võis aimata juba neli aastat tagasi Vancouveris, kus meie parimad olid endiselt 33-aastane Kristina Šmigun 10 kilomeetri eraldistardist vabatehnika hõbemedaliga ja 39-aastane Andrus Veerpalu 50 kilomeetri ühisstardist klassikatehnika 6. kohaga. Siiamaani mäletan, kuidas mu häälepaelad said kahjustuse vaadates, kuidas Veerpalu jäi tähtsal laskumisel "karpi" ja Der Mann Axel Teichmann tuli eikusagilt, et võita (just nimelt, võita, mitte kaotada) hõbemedal.

Kuid sama aasta suvel teatas Kiku, et tema enam ei jätka ja Andrus pidi järgmisel aastal hakkama tegelema enda dopingujuhtumiga, mis mõne väljaande jaoks pakub kõneainet siiani. Haigutus.

Priit Pullerits hoiatas juba varakult, et Eesti murdmaasuusatamine sõltub liiga palju Veerpalust ja Šmigunist. Teisedki spordiajakirjanikud ja suusatamist pikalt jälginud arukad eestlased teadsid seda. Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa olid küll tublid, kuid neis puudus stabiilsus ja esikohtade nimel nad ei võidelnud. Sprinteritele oli B-finaal enamasti laeks. Naistest rõõmustasime me juba selle üle, kui Piret Pormeister või Triin Ojaste suutis 30 hulka saada.

Pärast Veerpalu ja Jaak Mae loobumist on olukord läinud kahe aasta jooksul pigem hullemaks, kui paremaks. Naissuusatajate seas pole endiselt talenti. Rehemaad hakkab vaikselt kummitama Priit Naruski (kes oli tegelikult igavesti vahva sprinter) "igavesti noore ja andeka" staatus. Sprinterid on nii sügavale sohu langenud, et isegi Shrek ei leiaks neid sealt enam ülesse. Peeter Kümmel vast ronib välja, kui Sotšis õnnestub. Teiste puhul ei leevendaks vist isegi koht vahemikus 20.-30., sest spordirahvas on liialt ära hellitatud kohtadega esikümnes.

Minu ennustused murdmaasuusatajatele on pigem tagasihoidlikud. Kuna hetkel veel päris kindel pole, kes mitmest distantsist osa võtab, siis panen iga sportlase kõrvale tema parima koha Sotši olümpialt.

Aivar Rehemaa - 34. koht maratonilt. Tänavusel hooajal roietevahelise põletikuga maadelnud Rehemaa saab alles viimaseks distantsiks tervise enam-vähem korda ja 48 kilomeetrit loksuvas grupis (tõsiselt, kes arvab siiamaani, et ühisstardist maratonisõidud on põnevad?) peab Rehemaa vastu küll. Võib-olla väsib ta 35 kilomeetri peal natuke ära ja jääb koos mõne itaallase või šveitslasega omaette gruppi. Kuid koht 40 seas peaks olema saavutatav.

Rehemaa Vancouveri olümpia maratonil. Foto: Scanpix.

Väga kahju on tegelikult, et olümpial pole 5-kilomeetri pikkust distantsi, kus Aivar on kui räim vees. Pärast 10-t kilomeetrit kipub Rehemaa pea natuke viltu ja kui see juba juhtub, siis esikahekümne koht on põhimõtteliselt utoopia.

Karel Tammjärv - 29. koht 15 kilomeetri klassikadistantsilt. Veerpalu leivaalaks kujunenud ala pakub sel korral murdmaakoondisest paremuselt kolmanda tulemuse. Tunnistan, selle ennustusega võin ma kõige rohkem uppi panna, kuid Mati Karlovitš Alaver on ennegi osanud sportlaste vormi hästi ajastada ja minu panus on 24-aastase Tammjärve peal, kes võib õigete tingimuste (loe: mitu-mitu sportlast põrub määrde valimisega ja Tammjärves ärkab üles müstiline Purakas) korral teha täitsa ilusat sõitu. Tema tuleprooviks on nelja aasta pärast toimuv Pyeongchangi (me saame olümpiat vaadata hommikuti, hurraa!) taliolümpia.

Algo Kärp - 41. koht 15 kilomeetri klassikadistantsilt. Mulle meeldib Algo suusastiil, see näeb telepildist väga esteetiline välja. Ainult, et tiba aeglaseks kipub jääma. Kärp on proovinud nüüdseks juba paar aastat kärpida (ma pidin selle sõna ära kasutama) kaotussekundeid parimatele ja PROTSENTUAALSELT võivad need 2 minutit olla väike kaotus küll, kuid 28 aastat vana Kärbi reaalsuseks on kohad neljandas kümnes.

Algo Kärp peab Sotšis kärpima kõvasti sekundeid. Foto: Delfi.

Siim Sellis - 28. koht uisusprindis. 26-aastane Sellis on muhe vana ja YouTube'is olevas videos tekib korraks mulje, et miks me küll endiselt Veerpalule mantlipärijat otsime, kui ta treenib koos Elina Pähklimäega nähtavasti Nõmmel?
Alar Varrak võib teile rääkida tunde - tegelikult ta ei viitsi teiega rääkida nii pikalt, sest ta uurib samal ajal videomaterjali, pigem paar minutit - sellest, kuidas videomaterjal on petlik. Vean kihla, et kui mulle antakse piisavalt aega ja ma võtan ühendust andeka videomehe Hendrik Osulaga, siis suudan ma ka Asko Paadet reklaamida Janar Taltsina. Siim Sellise kasuks räägib aga tema julge ütlus: "Olen elu parimas uisuvormis." Kui mees on tõepoolest oma sportliku vormi tipus, siis võib 28. koht ju veerandfinaalis tulla.

Raido Ränkel - 44. koht uisusprindis. Tegin Ränkelile kõige põhjalikuma taustauuringu, sest olen temaga kokku puutunud ja temast lugenud kõige vähem. 2011. aastal ilmus Postimehes artikkel, et tegemist on suusakoondise tulevikumehega. Ränkel on 24 praegu ja tema parim koht MK-sarjas on...väljaspool esikolmekümmet, kui teatesõite mitte arvestada. Iseenesest pole tulekahju või paanikaalarm veel lahti, sest ka Veerpalu-Mae tandemi talent avanes vaid loetud aastad enne 30. eluaastat. 

Ränkel on eelviimane koondisesse pääsenud sportlane, kes läheb Sotši omandama hindamatuid kogemusi. Peep Pahv sõnastas mu mõtte Kuku Raadio saates "Mehed ei nuta" (ja ma üldiselt ei nõustu Pahviga!) väga hästi ära: miks me saadame olümpiale turiste? Vastus: teised sportlased saavad nende arvelt rohkem hooldemehi kaasata. Kes teab, äkki on just tänu Ränkelile olümpiale pääsenud abipersonali liige peamine põhjus selles, miks Siim Sellis tuli kõrgele 28. kohale uisusprindis.

Peeter Kümmel - 13. koht uisusprindis. Ja ütlen kohe ka lisanduvalt ära, see jääb eestlaste parimaks kohaks olümpial. 13. number tähendab ebaõnne, kuid Sotšis tähendab see parimat tulemust, mida vulgaarselt katastroofiline sprindihooaeg on eestlastele näidanud. Kuid Pets naudib Sotši palme, keskendub, võtab 2-3 sügavat hingetõmmet, tõmbab end kvalifikatsioonis ja veerandfinaalis ribadeks ning maandub mugaval 13. kohal. Midagi pole parata, selline on hetkeseis murdmaasuusatamises. Ja isegi see ennustus on patriootlikult optimistlik, sest kui Jumal on eestlane, siis Norra suusasprinterid komistavad Kümmeli veerandfinaalis üksteise otsa.

Peeter Kümmeli õlul lasuvad Eesti sprindikoondise lootused. Foto: Delfi

Triin Ojaste - 45. koht uisusprindis. Eesti ainus naissuusataja murdmaakoondises tunnistas ka ise, et tema suusavorm pole kiita ja olümpiale pääsemine oli juba omamoodi üllatuseks. Seega, ma pikemaid kommentaare ei hakka andma: sprinterina tuntust kogunud Ojaste uisutab finišisse kohaga viiendas kümnes. Loodan, et telejaamad püüavad ta kinni, sest...siinkohal laenan tsitaati bänd Ursula muusikapalast "Tiffer": "Mida mina nüüd siis teen? Ma vastan: ole ilus."

Ilusad prillid. Foto: Delfi.

LASKESUUSAKOONDIS

Indrek "Ma ei taha lippu kanda! Ausõna." Tobreluts - sprindi 62. koht. Kusjuures, ma mõistan Tobrelutsu. Ta on oma viimastel, kuuendatel olümpiamängudel ja võistlused algavad kohe pärast avatseremooniat. Miks anda elatanud mehele kohustus kanda lippu? Andke lipp Grete Gaimile, Eesti olümpiakoondisele peaks olema garanteeritud sedaviisi umbes 78 minutit eetriaega kolmest-neljast tunnist , sest... Grete, kui Sa seda loed, ma tõesti arvan, et Emma Watson on Sinu kõrval hall hiireke (ja mul pole hiirefetišit). Ja ma tean, et Sind saadab veel suur edu. Ja ma tean ka seda, et Naistevalla külas on üks mees nimega Otto, kes sobiks sulle ideaalselt. Vist. Vahepeal räägin ma liiga palju korvpallist.

P.S. Tartu Raatuse Kooli 4. klassi poisid punastasid, kui nägid Sind projektorilt emakeeletunnis, kui üks naisõpetaja rääkis tulevikutegijatest (selgituseks: pidin olema õpitunnis, et analüüsida õppetunni läbiviimist, sest kunagi ma arvasin, et minust saaks hea ajalooõpetaja). Sul on fänne igal pool.

Tagasi Indreku juurde. 37-aastane veteran teab, et tema puhul enam "andekast ja talendikast" noorest rääkida ei saa. Aastad ja suusakilomeetrdt on teinud oma töö. Viimastel olümpiamängudel sai Tobreluts sprindis täitsa kõva 31. koha, seekord on kiirus väheke aeglasem avatseremoonial passimise tõttu ja 62. koht tähendab paratamatust. Aastad 2002, 2003 ja 2004 on möödas, kui sobivate olude korral jõudis Tobreluts ka esikümnesse.

Kauri Kõiv - ma ei taha ennustada. Sisetunne ütleb, et kui ma pakun liiga hea koha, siis ma pettun kuuekordselt ja kui ma pakun liiga halva, siis ma kirun veel end järgmised 4 aastat. Kõige ettearvamatum mees koondises on see Kauri Kõiv. Osaliselt laskesuusatamise võlu, möödalaskmise tõttu. Kui konkurentidel kipub olema vähegi halb päev ja Kõivu silmaiirised on laitmatus korras, siis võib siit midagi väga ilusat tulla. Vastupidisel korral vahetage telekanalit ja elage kaasa Kartulitele või Apelsinitele, igaühele oma.

Kauri Kõiv on koondise "must hobune". Foto: Delfi.

30-aastane Kõiv sai 3. jaanuaril Oberhofis sprindidistantsil 6. koha. Sähvatus, nagu Roland Lessingu omaaegne 2. koht Sloveenias Pokljuka MK-etapil. Kuid Kõiv sähvatas olümpiaaastal. Mis ei tähenda küll seda, et oma parimas eas olevast laskesuusatajast tasuks oodata kohta esikümnes, kuid mis ei oma ka Võimatu Missiooni silti, mida Tom Cruise peab jälle lahendama. Kui Teid tõesti huvitab ja kibelete ennustuse järele, siis..*panen silmad kinni ja hoian pöidlad pihus* 24. koht tähendab kordaminekut.

Roland Lessing - sprindi 57. koht. Ei vabanda, et mu ennustused nii pessimistlikud kohati on. Teen ennustusi lihtsalt hooaja tulemuste pealt ja ei looda veebruariimele või ühe-öö-röövikutele. Ja fakt on, et olümpiahooajal pole 35-aastane Lessing suutnud veel kordagi esineljakümnesse sõita. Sotši olümpia jääb tema viimaseks. Kuid aitäh ilusate mälestuste eest, Roland. Tuld jagub Sinu hinges küll.

Daniil Steptšenko - tavadistantsi 55. koht. Steptšenko on suutnud küll sel aastal tulla MK-sarjas korra novembris 35. kohale, kuid millegipärast on mul omad kahtlused olümpiadebütandi suhtes. 27-aastase Steptšenko parimaks individuaalseks kohaks tiitlivõistlustel on 2012. aasta Ruhpoldingu MM-i 74. koht sprindis. Tänavu on Steptšenko küll taset väheke tõstnud, kuid isegi 55. koht on pigem optimistlikult antud.

Kalev Ermits - sprindi 70. koht. Kalev on minust 10 päeva vanem ja 21-aastaselt olümpial. Kalev on tegija.

See noormees kerkis välja mõneti üllatuslikult alles sel hooajal, kui Laskesuusaföderatsioon vaatas suvel paariks hetkeks Tobrelutsu ja Lessingu passi ning mõistis, et veteranidele oleks vaja (veelgi edukamat) mantlipärijat. Ermits sõi parajasti kodus putru ja läks siis suusatama, nagu Andrus ennemuiste.

Ermits oskas lisaks suusatamisele lasta, ehkki snaiperi elukutse talle ahvatlev vist ei tundunud. Suusaametnikud panid noormehe rajale, saatsid laagritesse ja voila - noormees kihutab esimestel MK-võistlustel stabiilselt 70 parema hulka. Ka Sotšis tuleb koht 70 seas ära ja see on kõigest eelvaade Pyeongchangi olümpiale. Pärast Marten Kaldvee tippspordist lahkumist on minu panused meeste laskesuusatamises just Ermitsa peal. Näita neile, Kalev, millest Kalevipojad tehtud on!

Sotši Selgeltnägijate Tuleproov vol. 2 avaldub homme õhtul, kus saab lugeda luuletust laskesuusatajale Grete Gaimile, teada saada, mida arvab autor kahevõistlejate kärbitud koondisest ja miks Warren Cummings Smith on 42 korda ägedam, kui Deyvid Oprja. 



 
P. P. S. Selgitan lühidalt ka, miks tänane postitus nii hilja tuli. Kuna võtsin vastu töö Delfi sporditoimetuses Liikumisaasta projekti toimetajana, siis on viimastel päevadel olnud käed-jalad tööd täis kontaktide leidmisega. Lisaks kimbutas mind ka bronhiit ja põskkoopapõletik üheaegselt, mille ajal ei olnud mul vähimatki energiat midagi pikka kirjutada, kuid nüüd hakkab tervis vaikselt jälle paranema.

Sellegipoolest, arvestage tulevikus pigem sellega, et avaldan iga nädal ÜHE artikli, mitte kaks, mis pani natuke ebameeldiva surve iseendale peale. Üks kord nädalas tundub mõistlikum ajajaotust silmas pidades, ehkki mu õppejõud Priit Pullerits kirjutab kõigest natuke lühemaid artikleid pea kahe päeva tagant enda suusablogis. Kuid ma pole Pullerits, ma olen Olgo. Küll ma ükskord tippu jõuan oma rada pidi.

Seega, iga teisipäev (mis on sama päev, mil Grantlandis ilmub mu eeskuju Zach Lowe'i kolumn) üks artikkel, Sotši omad on kompensatsiooniks vahepealsele pausile. Ja endiselt jääb formaat enam-vähem samaks: reportaaž projektist "Otto SEB Tallinna Maratonile", üks intervjuu, üks lugu lihtsast mõnest sporditeemast ja üks lugu Eesti korvpallist. NBA postitused liiguvad edaspidi pigem NBA.ee lehele, kus püüan ka vähemalt korra-kaks kuus natuke pikema kolumni postitada.

Päikest ja head lugemist!

Hei, Sina! Jah, ma räägin Sinuga, Larry Drew. Palun lõpeta.

Viimased paar nädalat olen jälginud Milwaukee Bucksi mänge League Passi poolt suurima vastumeelsusega. Tahtsin neist kirjutada, kuid iga mänguga kadus soov aina väiksemaks. Mõnel ilusal hetkel tundub, et Bucksi suurprojekt Giannis Antetokounmpost sirgub Andre Iguodala mantlipärija, järgmisel momendil soovin, et Bucksi juhendaks Andres "paneme-ära-ja-hoiame-kaitses-kõva" Sõber.

Sõber vähemalt ei jända meestega ja koosseisudega niivõrd palju. Kui mängid halvasti paar mängu, saad andeks, sest..noh, ega pingilt kedagi võtta nüüd ei ole ka, las vana hea Giedrijus Gustas viskab. Bucksis on pink veidi sügavam, kuid, pagan võtaks, ei tundu nii.

Kuidas muidu seletada olukorda, kus kunagi Lew Alcindori (peamiselt tuntud Kareem Abdul-Jabbarina pärast nimevahetust) ja Oscar Robertsoniga kuulsust kogunud meeskond on tänasel hetkel konkurentsitult NBA halvim klubi. 7 võitu ja 33 kaotust poole hooajaga. 21...kordan, 21 erinevat viisikut on saanud platsile. Ja tänaseni pole meeskonna uus peatreener Larry Drew ikkagi otsustanud ära, kes on algviisikus ja kes pingil.

Hea küll, vaadakem olukorda ka helgemast poolest. Ehkki Philadelphia 76ers ja Orlando Magic annavad endast peaaegu kõik, et Bucksile järgi jõuda või vähemalt kannul püsida, on üsna kindel, et Bucks saab kõrgelt hinnatud 2014. aasta draft'is valiku esimese nelja seas. Kuid kui varasemalt ennustasid Ühendriikide eksperdid, et tegemist on "kümnendi draftiga", siis viimased sõnavõtud on tagasihoidlikumad ja mis kõige tähtsam, sellest draftist ei paista tulevat uut LeBron Jamesi või Kevin Duranti. Ehk siis Bucks võib saada endale küll väga kvaliteetse mängija, kuid temast ei pruugi piisata.

Kuid hooaja alguses ootasid vähesed, et Bucks on niivõrd halb. Kus läksid asjad valesti?

Ebadünaamiline duo lahkus

Tõenäoliselt üks sajandi kõige etteaimatavamaid NBA duosid lahkus eelmisel suvel Bucksist. Brandon Jennings ja Monta Ellis. Tipp ja Täpp. Muhv ja Sammalhabe. Asa Akira ja Abella Anderson. Lahutamatu tagamängijate paar, kelle ebaefektiivsus sarnases õli abil tule kustutamisega.

Jenningsi visketabavus eelmisel hooajal

Monta Balli visketabavus eelmisel hooajal

Ehkki Jennings ja Ellis vedasid igava, näotu Bucksi play-off'i, oli selge eelmise hooaja lõpus, et ega see kooslus Bucksi NBA Džomolungma tippu ei vii. Ausalt öeldes, tahaksin näha seda geeniust, kes arvab, et Jennings viib ükstapuha, mis meeskonna kõige paremate meeskondade hulka. Ahjaa, üks seal Detroitis praegu on, nimeks Joe Dumars.

Igatahes, õnneks suutsid Bucksi ametnikud välja töötada vahetustehingu Detroit Pistonsiga, mis saatis keskpärasest natuke parema mängujuhi Jenningsi teise linna ja kelle eest saadi vastu üsna korralik noortelaadung: Brandon Knight, Khris Middleton ja keegi Kravtsov, kes ei huvita vist kedagi tänasel päeval.

Ellisega nii hästi ei läinud ja tema eest ei saadud midagi vastu, sest kunagine suurtalent otsustas loobuda enda lepingu järgi viimasest aastast kõledas ja perspektiivitus Milwaukees. Nüüd, erinevalt Jenningsist, oli Ellis mõnede numbrite järgi väga hea mängija Bucksis: keskmiselt iga mänguga tõi "Monta Ball" 19.2 punkti, umbes 6 resultatiivset söötu ja natuke üle 2 vaheltlõike. Oli ainult üks suur probleem. Visketabavus. Samal arusaamatul põhjusel nagu Josh Smith, meeldis ka Ellisel visata aeg-ajalt ikka ja jälle kolmeseid peale...29%-lise tabavusega. Platsilt viskas Ellis üleüldiselt natuke üle 40%-lise tõenäosusega sisse. Ja kui Ellis ei visanud, viskas Jennings. See lause võttis kokku peaaegu terve Bucksi hooaja eelmisel aastal, kui mõned helgemad momendid suurte mängijatega välja arvata.

Larry Sanders ja Brandon Jennings ei suuda uskuda, et nad võitsid.

Paratamatus on aga see, et olid need Tipp ja Täpp Bucksis, mis nad olid, nende tase võimaldas nõrgas Idakonverentsis võidelda end siiski play-off'i (ja ei midagi enamat). Uued mehed, eriti Ellise asenduseks toodud O.J. Mayo, pole niivõrd heal tasemel, kui ebadünaamiline duo.

Pole kerge elada koos Larry Sandersiga

Üks väheseid helgeid momente eelmisel hooajal oli kolmandat aastat NBA-s mängiva Larry Sandersi uuele tasemele jõudnud kaitsemäng. Sanders digimuutus ühe hooajaga kaitseankruks, mida oodati mehelt juba kaua aega, sest potentsiaali andis korvpallijumal 2.11 pikale mehele väga palju. Toon võrdluseks välja Sandersi statistilised näitajad eelmise kahe hooaja jooksul.

2011/2012: Sanders saab lühendatud hooajal platsile 52-s mängus 66-st. Keskmiselt viibib Floridast pärit noormees platsil 12 minuti ehk ühe veerandaja võrra. Selle aja jooksul viskab Sanders 3.6 punkti, võtab maha 3 lauda ja paneb bloki-kaks ära ka.

2012/2013: Jumalat austav Sanders leiab endas uue hingamise ja keskmiselt 27 minuti jooksul muutuvad keskmängija näitajad järgmisteks: 9.8 punkti, 9.5 lauda ja 2.8 blokki. Ehk siis Sandy-boy flirtis topeltduubliga pea iga õhtu ja ladus blokke ka niivõrd võimsalt, et ainult Oklahoma City Thunderi kaitsetala Serge Ibaka oli temas selles kategoorias parem. Ja loomulikult arvas siinkirjutaja, et Sanders suudab ka edaspidi areneda sama tempoga ja võttis mehe teises ringis enda fantasy meeskonda. Kui hooaja lõpus valiti NBA-s kõige suuremat arengut näidanud mängija, jäi Sanders kolmandaks. Kõik tõotas ju head, augustikuu lõpus sõlmis Bucks temaga ka 44 miljonit dollarit väärt lepingu, mis kestab neli aastat.

Ent kui kõik läheks nii, nagu peaks, siis oleksin mina juba abielus Emma Watsoniga ja ühtlasi ka parim lauljast korvpallur pärast Kobe Bryantit, Edgar valitseks Tallinna asemel Vaindloo saarekesel koos 3 tuviga ja Kim Kardashian poleks kunagi sündinud. Mõnikord lihtsalt ei vea. Ja see pole alati Mario süü.

Niipea, kui Larry Drew Bucksi tuli ja Sandersi minutitega mängima hakkas, käis mul sisikonnast mingi kõhe jõnks läbi. Larry ja Larry. Vaid üks võidab. Ja ta perekonnanimi ei paistnud olevat Sanders.

Larry Drew ei mõista nalja.

Kõik lendas vastu taevast ühel ilusal novembrikuu õhtul, mil Larry-poiss käis ööklubis. Pidi see vast kõva pidu olema, kui peatselt ilmusid meediasse uudised, et Sanders oli kakelnud niivõrd tulihingeliselt, et ta tegi katki ka enda parema pöidla, mis vajas operatsiooni. Et kindlustada "church boy gone bad" imagot, sai Sanders veel detsembris trahvi peksmissüüdistuste eest. Oh jah.

Nüüd, jaanuarikuus, on ta lõpuks tagasi. Praegu on keskmängija näitajad võrreldes eelmise hooajaga, piiratud mängude raames, kehvemad: 6.7 punkti, 6.7 lauda ja 1.8 blokki 25 minutiga. Ja mis tähtsamgi, Sandersi äraoleku ajal näitas Bucksi 2012. aasta 14. valik John Henson, et ta on samavõrd andekas suur äär-keskmängija, kui kõrgelt makstud Sanders. Hea seegi, et Ekpe Udoh ei oska visata ja Zaza Pachulia on mõneks ajaks väljas. Sellegipoolest, Sanders peab end kokku võtma, kui tahab säilitada esitsentri positsiooni.

Sanders tahab ainult head.

Kõike arvesse võttes, Bucks vajab Sandersit ja enda mainet päästa ihkav Sanders Bucksi. 44-miljoniline leping on liiga suur, et seda raisku lasta ja Sanders riskib vägitempude kordamisel Hiinas mängimisega.

Mida Sanders tegelikult vajab, on tasakaalukas veteranist mentor. Äkki on vana hea Abdul-Jabbar nõus aitama, kui ilusti paluda?

Drew ei suuda (taha?) leida stabiilsust, veteranid nurisevad

21 erinevat viisikut. Pole isegi eriti tähtis, et mõni viisik on platsil koos olnud loetud sekundid ja teised tundide kaupa. Oluline on see, et Drew ei tea siiamaani, kes on ta peamised viis-kuus meest.

Hooaja alguses näis loogiline viisik järgmine: Brandon Knight, O.J. Mayo, Caron Butler, Ersan Ilyasova, Larry Sanders. Kiire meeskond, kes viskab kolmeseid päris hästi, teoorias vähemalt. Kuid nüüdseks on Butler langenud kuhugi India ookeani sügavusse tähtsuse järjestuses, Mayo on heal päeval "kuues mees" ja Ilyasova maadleb pisivigastusega, Sandersi saagast rääkimata. Ja ega ka Knight eriti arenenud pole.

Küll proovib Eestiski suvel käinud Drew katsetada enda lemmikprojekti Giannis Antesnjkjatoanjkdbnmdcbjakounmpot algviisikus (mõneti põhjendatult, hooaeg on niikuinii...Vastseliinas), küll annab ta Khris Middletonile ja veteran Luke Ridnourile ("ta sobib hästi Knightiga", jajah, muidugi) aega algviisikus. Ja kui korvpallijumal naeratab, siis ka Hensonile.

Milwaukee elanikud püüavad hääldada Antetokounmpo nime

Meestel ei saagi nii enesekindlust tekkida. Pidevad rotatsioonimuutused ja kohanemised võrduvad kaotustega ja suureneva ärritusega. Mõned küll kahtlustavad, et see ongi Drew ja Bucksi plaan, et 2014. aasta draftist saada endale kolledžistaar Joel Embiid või Andrew Wiggins, kuid kaotada annab ka targemalt, kui Luke Ridnouri algviisikus mängides. Miks mitte katsetada rohkem viisikuga Knight-Kreeka Kreeker-Ilyasova/Middleton-Henson-Sanders, kus meeste keskmine vanus on kõvasti alla 25? Kaotada pole enam niikuinii midagi. Hooaja alguses tublilt mänginud uustulnuk Nate Wolters on täiesti ära kadunud.

Mis puutub nurisevatesse veteranidesse, siis Caron Butleri leping (vaene mees, arvas, et saab kodukoha mehena palju mängida...) lõppeb pärast seda hooaega. "Ma-teenisin-enda-raha...Spursi-süsteemi-kaudu" Gary Neal tuleb aga kiiremas korras kellegi vastu ära saata, kasvõi Philadelphia mehe James Andersoni vastu. O.J. Mayo? Siinkohal olen nõutu ja jätan selle otsuse Milwaukee oraaklile.

Kuhu Bucks tüürib?

Bucksi fännidki juba naersid iseendi üle viimastel hooaegadel, kui oldi pidevalt play-off meeskonnana pildis, kuid reaalset ohtu meistritiitlile ei kujutanud nad enam juba ammu. Tublid keskmikud, kuid ei midagi enamat. Käimasolev hooaeg tähendab loodetavasti suunamuutust, sest Bucksi fännid on pidanud juba 12 aastat vaatama, alates ajast, mil Sam Cassell ja Ray Allen Milwaukees mängisid, kuidas nende meeskond loeb aina vähem NBA suures pildis. Michael Redd oli küll särav mängija, kuid vigastused rikkusid ka tema karjääri. Hea seegi, et Bucksi kunagine esivalik Andrew Bogut on suutnud pärast pikka pausi tagasi tulla. Tõsi, teises võistkonnas.

Kuid praegu on Bucksil teatud tuumik olemas, mille najale uut "dünastiat" rajada (ma hakkasin naerma, kui seostasin seda sõna Bucksiga). Spekuleerides, siis koguni neli tugilüli on olemas: Antetokounmpo väikse ääre peal, Ilyasova suure äärena Sanders tsentrina ja Henson Taj Gibsoni-laadse suure vahetusmehena. Nüüd tuleb vaid tagaliin korda saada. Kas riskida Dante Exumiga, lootes, et karma ei ole bitch ja uus austraallane ei saa 46 korda vigastada, nagu Bogut? Või saata Sanders varakult eemale (Cavaliers'ile meeldib riskida) ja tuua Joel Embiid asemele? Valikuid jagub.

Tahan vaid loota, et see kümnendipikkune naerualusepõli saab kunagi Milwaukees läbi. Sest juba praegu sosistatakse kuluaarides Bucksi liikumisest Seattle'i linna ja erinevalt fanaatilistest Sacramento fännidest, on Bucksi fännid natuke..tüdinud.

Lõpetuseks, Milwaukee fänni meeleheitlik kiri Dwight Howardile, et viimane tuleks Bucksi, vana kuld:

Listen, I know Houston seems like a great fit. You got Harden's beard distracting everyone from your average post game, and Lin and Parsons can't trash talk about your toughness because they are in a full on bromance. No state income taxes. I get it. Slim Thug fixin' you with bad bitches. I get it. Baby Mamas only getting 20%. I get it.
But if you though Kobe was riding your ass, wait until you have a pair of post legends trying to make you a competent post scorer after your neglect of the art for nearly the past decade.
Dwight, you can still change your mind. Come to Milwaukee. We almost literally don't have a roster. We almost literally don't have a general manager capable of making intelligent decisions. We almost literally will have probably watched all the teams in our division get better than us, worse than us, and then better than us again over the last decade. You can literally be the GM and build-a-team like some 2k shit.
No one will talk shit about you. There is literally no pressure. People are too burnt out after Packer season to give a shit about this franchise. Aaron Rodgers and Ryan Braun will be recognized on the street more than you will. People will ask you if you are a new linebacker for the Packers and you'll respond "No, I'm the center for the Bucks" and they will ask you why you are here instead of in Tampa Bay practicing your long snaps.
How the fuck could you not want to play inside of this fucking thing?. It looks like the fucking architect realized last minute there were no fucking windows in his original design, so he decided to compensate by fucking gluing a smaller building to it that is only windows. WE COULD LITERALLY PAINT A MURAL TO YOU ON 90% OF THE BUILDING. LITERALLY. LOOK AT IT AGAIN. I PROMISE YOU THE OTHER SIDE LOOKS EVEN WORSE.
PLUS, NOW YOU GET TO PLAY NEXT TO

• DREW GOODEN: FLOOR SPACER
• LARRY SANDERS: SHOT BLOCKER
• JON HENSON: SHOT BLOCKER
• GREEK ROOKIE GUY: FREAK
• GUSATVO AYON: ARM SLEEVE
• LUC RICHARD MBAH A MOUTE: LITERALLY A PRINCE OF CAMEROON OR SOME SHIT. ALSO IS GOOD AT DEFENSE.
• EKPE UDOH: SHOT BLOCKER
• ISH SMITH: IS A POINT GUARD
• WOLTERS: RACIAL DIVERSITY
• ERSAN: FLOOR SPACING AND ETHNIC DIVERSITY

Think about your stats. I can see you averaging 35 and 15. You will be the first ever MOST VALUABLE IMPROVED PLAYER COACH AND DEFENDER OF THE YEAR AWARD winner. Fuck, we'll bring you off the bench if you wanna win sixth man of the year while your at it.
This is exactly what you want. Build your own team, no pressure, have fun, max deals until you die, no trade clauses, player options. Amnesty yourself if you get bored, no one will even know you were here.
Best Case Scenario: Build your own championship team
Worst Case Scenario: You win MVIPCDOTY award(s) and amnesty yourself when you get bored and do this whole free agency thing some other year

Blogist ja kirjutamisest.

Tervist, austatud blogilugejad!

Tahtsin kirjutada seekord natuke selle blogi olemusest ja olevikust-tulevikust.

Esiteks, miks selline blogi pealkiri?

"Subjektiivne Sport" sai valitud kindla põhimõtte pärast: minu hinnangul on spordi üliobjektiivne kajastamine kiretu ja kuiv, mõningate eranditega. Objektiivsust läheb muidugi alati analüüsimisel ja eri poolte hinnangute sissetoomisel, kuid pooldan Jaan Martinsoni, Bill Simmonsi ja teiste spordiajakirjanike arvamust, kes mõne sündmuse live-blogis või siis artiklis eelistavad rääkida pigem meeskonnast, kus saab pöialt hoida "omadele". Ameerika jalgpalliga kursis olevale Martinsonile tähendab see siis Margus Hundi koduklubile Bengalsile pöidlahoidmist ja Simmonsile Bostoni meeskondade toetamist. Loo kirevust ja elulisust silmas pidades pole erapoolikuses midagi halba, lihtsalt tuleb olla ettevaatlik ja vaadata olukordi mõnikord laiemast perspektiivist, kasutada mõne erapoolitu asjatundja arvamust.

Teiseks, kui tihti ma kavatsen kirjutada?

Esialgu plaanisin kuus kirjutada seitse korda, kuid see võib muutuda viimaste sündmuste valguses. Kuid algne artiklite formaat oli: 2-2-1-2, nädalate kaupa. Ehk siis igal kolmandal nädalal üks suurem lugu, mis võtab rohkem aega (eeltöö, kommentaarid, statistika analüüs jne). Jaanuarikuus jääb nüüd see suurem lugu vahele mitme põhjuse tõttu, millest räägin hiljem. Kuid ongi parem, muidu oleks ta tulnud kiirustades välja ja tavaliselt siis head nahka loota pole, tase on "keskmine". Nagu te olete aru saanud, siis mu kirjatükid on kohati sama pikad, kui "Faust". Hea küll, mõnisada lehte on siiski vahet.

Mõnel pole aega lugeda. Teine ei viitsi. Mul on ausalt öeldes ükskõik. See on minu blogi ja ehkki loo pikkus ei tähenda alati head kvaliteeti, püüdlen ma selle poole järjekindlalt. Siiani on tagasiside valdavalt positiivne olnud, kuid mõned üksikud on nurisenud epopöa-pikkuste artiklite üle. Loo pikkus sõltub põhimõtteliselt kahest faktorist: palju mul aega on (mida enam varsti väga palju pole, ehk tingimata proovin artikleid efektiivsemalt ja lühemalt teha) ning kui palju tuleb koguda eelinfot/töödelda andmeid.

Kolmandaks, milliseid lugusid võib edaspidi oodata?

Proovin kirjutada kuus vähemalt 3 korda korvpallist. Kuna Euroliiga pole mulle kunagi just ülivõimast muljet jätnud, siis keskendun pigem mänguilule pühendatud NBA-le (ehkki Bucksi mänge on küll vastik vaadata, Greek Freak koos John Hensoniga välja arvata) ja kodusele meistriliigale/koondisele. Kui leian mingi väga huvitava loo Euroopast, mis väärib kajastamist, siis kirjutan sellest.

Ülejäänud 4 lugu (korvpallilugu võib mõnikord olla ka SUUR lugu, ehkki luban, et veebruarikuus avalduv lugu räägib vähe teisest teemast) lähevad jagamisele. Armusin talisporti 2001. aastal, kui Veerpalu võitis Lahti 30 km klassikadistantsil Frode Estilit 0,1 sekunduga ja olen sellest ajast peale jälginud murdmaad, sekka ka laskesuusatamist ja nüüd suusakrossi. Kursis olen ka teiste aladega, nagu suusahüpped, kahevõistlus ja mäesuusatamine. Seega, seni kuni talvehooaeg kestab, võib kindlasti lugeda ühte artiklit just suusamaailmast. Suvel on laveerimist rohkem.

Kui "Suur Lugu" välja arvata, mis võib rääkida põhimõtteliselt millest iganes spordiga seostuvast, siis jääbki järgi vaid 2 artiklit. Neist üks on intervjuu mõne sporditegelasega ja teine on minu visiooni järgi reportaaž mõnest võistlusest või update minu kannatustest triatloniks valmistumisel. Ei hakka tsementi midagi raiuma, millest täpsemalt.

Neljandaks, miks ei ole ilmunud sel nädalal uusi lugusid?

Võite selles süüdistada minu soovi korraks puhata talvevaheajal (nende artiklite kirjutamine võtab aega ja suretab ka närve, sest internetikiirus Märjamaal on võrdne mu tädipoja surnud meresea kiirusega trennirattal) ja veel paari olulist detaili.

Alates blogi alustamisest olen saanud mitu pakkumist ja võimalust end panna proovile uutes projektides. Ei taha ega saa veel kõigist rääkida, aga olen kaasosaline ühe raamatu kirjutamises; seon enda blogi ehk juba õige pea mõne veebilehega; olen läbirääkimistes Utah Jazzi kajastavate ajakirjanikega (see seostub ka ühe projektiga) ja kõige olulisem märge on see, et sain hiljuti tööpakkumise ühelt ajakirjanduslikult suurettevõttelt, mille võtan suure tõenäosusega vastu. Annan endast alati parima, kui midagi ette võtan, mis mind tõeliselt huvitab/motiveerib ja kuna töö nõuab sõitmist sinna-tänna, kirjutamist, intervjuude tegemist ja üleüldiselt, palju aega ja pühendumust, siis ma ei kujuta praegu ette, kas seitse pikemat artiklit on mõistlik ja teostatav. Eelistan alati kvaliteeti kvantiteedile, seega...eks näis.

Kui tunnen, et kogu kupatus hakkab kokku varisema - töö, õpingud, trenn, vabatahtlikud projektid/ettevõtmised, meelelahutus/eraelu - siis tuleb seda blogi ümber ehitada. Aga lubadus sai endale antud, et aasta aega hoian blogi elus. Seega, 50 nädalat võib ühte-kahte artiklit nädalas loota küll. Välja arvatud juhul, kui reptiilid TeleGrami sõnul Maa üle võtavad või algab Kolmas Maailmasõda või otsustan üleöö, et sõidaks Kolumbiasse/Uus-Meremaale, et end uues keskkonnas proovile panna (viimane variant pole võimatu, kui raha kokku saan).







Järgmine artikkel ilmub teisipäeval (korvpalli-teemaline), ülejärgmine reedel/laupäeval (selgumisel, brainstorming on nädalavahetusel). Kui kõik läheb oodatult, siis hakkabki nii olema. Head lugemist.

Sotši olümpia varajane alternatiivprogramm

Järjekordsed taliolümpiamängud on vähem kui ühe kuu kaugusel, aga mõjuvad võrreldes eelnevate olümpiatega pisut teistmoodi. Nimelt võib ainult kõige optimistlikum eestlane loota, et tänavuselt olümpialt liigub kasvõi üksainus medal kodusele Maarjamaale. Meie parimad lootused võistlevad murdmaasuusatamises (äkki tuleb Kein Einastelt lõpuks see kauaoodatud "purakas") ja laskesuusatamises (kui kõik lasevad tavadistantsil 4 korda mööda ja saavad 4 trahviminutit ning Kauri Kõiv laseb puhtalt, siis on ju võimalus...eks?).

Niisiis, kuna Suur Kolmik Šmigun-Veerpalu-Mae on varustuse kokku pakkinud ja naudivad nüüd kusagil oivalisi koivalisi, võib üle pika aja murdmaasuusatamise asemel ka midagi muud vaadata. Välja arvatud juhul, kui te teete TrioBetis/Olybetis panuseid selle peale, mitu medalit astma-Maritile või tatihabe-Northugile tuleb.

Esitan teile seetõttu Sotši olümpia alternatiivprogrammi, kus on esindatud viis ala, mida argipäeval ehk televiisorist või arvutist ei jälgi. Ja nendele, kes lähevad koha peale, soovitan külastada laastatud Estosedõki küla, mis jäi olümpiaehitiste projekteerijatele natuke ette. Võite küsida kohalikelt, kuidas Venemaal äri käib ja mismoodi inimeste arvamusi kuulda võetakse. Ning kuidas kraanivesi võib olla pikaks ajaks reostatud. Kui paaril meesterahval on julgust ja pealehakkamist, karjuge mõnele miilitsale näkku, hoides meessõbral käest, "Make love, not war!". Saate ehk Reutersi videosse!

Kuid nüüd, ilma pikema jututa, siin need viis spordiala on:

Meeste kahevõistlus

See on viiest alast ainukene, kus saab pöialt hoida ka Eesti poistele - vennad Pihod, Karl-August Tiirmaa ja Kristjan Ilves moodustavad ühtlase teateneliku, kes võivad heal päeval sähvatada ka esikahekümnes.

Kahevõistlus on üks väheseid talispordialasid, kus eestlasi on saatnud märkimisväärne edu ja koju on toodud medalgi, ehkki Nõukogude nime all. Alles paar kümnendit tagasi hoidsid minu vanemad pöialt Allar Levandile ja Ago Markvardtile, kellest esimene oli kõva suusamees ja teine, vastupidiselt, pigem hea hüppaja.

Kes pole üldse talispordiga kursis, siis kahevõistlus koosnebki suusahüpetest ja murdmaasuusatamisest. Alguses sportlased hüppavad, hüpete pikkuse põhjal arvutatakse välja ajalised vahed sportlaste vahel ja siis lastakse mehed murdmaarajale sõitma. Nii palju, kui olen kahevõistlust jälginud, siis alati on palju suurem eelis meestel, kes jaksavad sõita, sest head hüppajad (ka eestlaste puhul, Tiirmaa ja Ilves) vajuvad enamikel kordadel esikahekümnest kuhugi 40. kohale ja kõvad murdmaamehed, vastupidiselt, tõusevad tagaotsast esikümnesse.

Kahevõistluse "kuningas" Eric Frenzel hüppamas Prantsusmaal

Kuna vennad Pihod ja Ilves on minu isiklikul hinnangul nelja aasta pärast kõige lootustandvamad talisportlased, tuleks neil silma peal hoida juba varakult. Meie õnneks (ja selle spordiala kahjuks) on konkurents kahevõistluses pigem hõredavõitu, võrreldes laskesuusatamise ja murdmaasuusatamisega, seega läbimurre tippu ei kuulu science-fiction'i alla, erinevalt murdmaakoondise sprinteritest. Kuid selge on see, et tööd tuleb veel kõvasti teha - Pihodel hüppamise vallas ja noorel Ilvesel murdmaarajal kestvuse osas. Kuid ühtlane tuumik on kahevõistluses Eestil olemas ja hea õnne korral võivad mehed jõuda teatevõistluses ka esikümnesse.

12. veebruaril hüppavad kahevõistlejad normaalmäel (K-90) ja suusatavad otsa 10 km ning 18. veebruaril suurel mäel (K-120), suusatades jällegi otsa 10 km. 20. veebruaril on kavas teatevõistlus.

Curling

Ei, te ei vaja uusi okulaare. Te ei pea minema silmanägemiskontrolli, mina pean. Just nimelt, ma soovitan teil vaadata mõne inimese jaoks kahtlemata kõige igavamat talispordiala, curlingut.

Miks? Sest see on lihtsalt naljakas. Võib-olla on mu huumorisoon veidi paigast ära, kuid sattudes curlingut vaatama, pakub see mulle alati mingit täiesti arusaamatut nalja. Ta sobib täpselt eestlaste rahvusspordialaks. See ala nõuab rahulikkust, kindlameelsust, passiivsust ja tahet asjad korras hoida. Ehk siis: curlingus on võistkonnad, kes peavad laskma ümara kera jääl libisema ja lootma, et see läheb võimalikult soodsasse asukohta punktiringi raames või siis põrkub vastase keraga, mille tagajärjel liigub vastase kera punktitsoonist välja. Mõned kutsuvad seda jääkeegliks, minu arvates on see pigem jääpetank, libisemisega. Ma loodan väga, et järgmistel taliolümpiamängudel on eestlased esindatud, sest selles alas peitub kõik, mida eestlased ootavad olümpialt.

Esiteks, kui rahvusvõistkond tuleks medalile, oleks Eestil hoobilt kaks või neli medalit (võistkonna suurus varieerub), mis sest et nad kajastuvad üldises medalitabes ühe medalina. Neli medalit on neli medalit. Teiseks, eestlastele meeldib arutada ja mõtiskleda. Curling pakub täpselt seda, meenutades kohati malet, kus kaks võistkonda püüavad üksteist üle trumbata osavate käikudega. Kolmandaks, kaks võistkonnaliiget, kes meeleheitlikult nühivad jääd enda harjadega (et kera libiseks pikemalt) mõjuvad koomilistena ja annavad inspiratsiooni alustada ka enda kodus suurpuhastusega. Neljandaks, konkurente on võrdlemisi vähe. 

Curling taaselustati taliolümpiaalana 1998. aastal, seega pole veel hilja kehtestada end selles spordialas juba varakult. Ega murdmaasuusatamist oluliselt rohkem inimesi ei jälgi, kui curlingut. Tugevamateks konkurentideks oleksid vanad tuttavad skandinaavlased, sakslased, hiinlased, kanadalased ja ameeriklased. Väga multikultuurne ja muhe seltskond.

Curling kestab Sotšis koguni 11 päeva, alustades juba 10. veebruaril ja lõppedes 21. veebruaril. Üksteist päeva puhast rõõmu. Kui teha jälgimist veelgi põnevamaks, võite panustada mingi riigi võidu peale.

Kelgutamine

Kahjuks ma ei mõtle "kelgutamise" all vana head mäest alla sõitmist telgiga, nagu vastlapäeval on Tallinna Vabakal kombeks (ehkki maksaks selle nägemise eest küll). Taliolümpias kelgutavad sportlased pisut teistmoodi.

Just kelgutamine on mitme Rahvusvahelise Olümpiakomitee ametniku arvates taliolümpia kõige ohtlikum ala. Mitte asjatult. Eelmistel mängudel Vancouveris suri Gruusiast pärit Nodar Kumaritašvili, kui ta sõitis kiirusel 145 km/h trassilt välja ja põrkas vastu metallposte täiskiirusel. Olukorda uuriti pikalt, kuid lõpuks leiti, et sportlase surmas oli süüdi vaid ta iseenese kogenematus.

Kelgutamine on mõeldud munadega meestele ja adrenaliininäljas naistele. See kujutab endast allalaskumist mööda jäist rada, ülisuurel kiirusel (kuni 155 km/h) ja nõuab sportlaselt väga head reaktsioonikiirust ning valmidust riskida, sest medalite järjestuse määravad ära tuhandiksekundid. Ja kui ühe ränga vea peaksid tegema, siis palveta Jumala, Allahi ja Buddha poole ning looda kõige paremat.



Eesti sportlasi kelgutamas olümpial arvatavasti niipea ei näe. Mõnevõrra on sellest kahju, sest, tsiteerides Mati Karlovitš Alaveri: "Protsentuaalne kaotus on väga väike." Mõelda vaid, medal jäi vaid poole sekundi kaugusele, kuld oli niiii lähedal! Kuid kiire vaade protokolli reedab 32. koha. Äkki järgmine kord läheb paremini.

Viiest spordialast, mida ma nimetan, tahan ma proovida just seda ala ise järgi kõige rohkem, aga kiirusel 70 km/h, või midagi sellist. G-jõud, mis mõjuvad kehale, võivad olla meeletud.

Kelgutamissõidud (inglispäraselt luge) toimuvad Sotšis 8. veebruarist 13. veebruarini. Tuleb kindlasti ära märkida, et seda ei tohi ajada segi põhimõtteliselt sama pöörase alaga nagu skeleton, kus sportlased sööstavad kelguga mööda trassi, PEA EES. Kelgutamises jäädakse ikkagi vanade traditsioonide juurde, lootes, et õnnetuse korral purunevad kõigest jalad, mitte kolju.

Lühiraja kiiruisutamine, meeste 500 meetrit

See ala on taliolümpiamängude "100 meetri jooks". Ainult, et mitukümmend korda vähem kajastatud ja Usainide/Yohanite asemel on stardis peamiselt Kim-id ja Yun-id, sekka mõned kanadalased ja ameeriklased.

Erinevalt "tavalisest" kiiruisutamisest võistlevad lühirajauisutajad jäähokiareenil, tehes oluliselt väiksemaid ringe ja riskides mitmel korral kukkumisega, et võita see ihaldatud medal. Kui vaadata, kui kaldus on uisutajad kurvides, et saavutada efektiivseim trajektoor ja suur kiirus, meenuvad kohati mootorrattasõidud. 

Keskmiselt kulub uisutajatel 500 meetri läbimisele napilt üle 40 sekundi. Suure osa lõpptulemusest määrab ära stardiminek ja konkurentide soov riskida, tulles sisekurvi ajal võimalikult lähedale, et tuulekoridorist kiiremini välja tulla.

Kui tahate näha maailma kiiremaid uisutajaid ja seejärel katsetada järgi nende uisustiili näiteks Harjumäe uisuväljakul, siis olge valmis 18. ja 21. veebruaril end õigele telekanalile lülitama. Panuseid teha eriti ei soovita, sest aeg-ajalt leidub ikka üks Hakuma Sato, kes ei kohku võidu nimel mitte millegi ees ja põhjustab kolme inimese kokkupõrke.

*trummipõrin*

Viimane ala on mu isiklik lemmik - see on...

Meeste ja naiste suusakross

Avastasin selle spordiala enda jaoks 2010. aastal ehk Vancouveri olümpia ajal, kui olin parajasti minemas kergejõustikutrenni. Bussini oli viis minutit (bussipeatus samas 350 meetri kaugusel) ja olin juba riides, kui nägin Eurospordi pealt meeste suusakrossi (ingliskeelselt väljendudes, Men's Ski Cross) eelsõitu. Jäin bussi peale hiljaks. Ja ka trenni. Kahetsusi pole.

Suusakross sarnaneb õige natuke mäesuusatamisele, kuid ainult selles mõttes, et vahel tuleb hüpata ja võistlustrass on enamasti allamäge. Kuid erinevalt mäesuusatamisest, kus korraga läheb vaid üks sportlane rajale, läheb suusakrossisõidus rajale korraga koguni neli sportlast. Pole vist tarvis öelda, et valusad kukkumised ja neljakordne adrenaliinilaks on garanteeritud.

Suusakrossis on paar kukkumist alati

Olümpiavõitjaks, või ükstapuha mis krossivõistluse võitjaks, saab tulla kahte moodi. Variant A: tõukad end suuskadel teistest kiiremini, valid õiged õhutrajektoorid ja blokeerid kurvides konkurente targalt. Variant B: loodad, et kõik teised kukuvad (pole välistatud) ja vajadusel aitad salaja kaasa, lootes et midagi lindile ei jää. Natuke paralleelne FBI ülekuulamistega märulifilmides, sa oled kas good cop või bad cop. Kuid kui vahele jääd, unusta enda medalilootused ära.

Suusakrossi teebki põnevaks selle ala ettearvamatus, mis on sarnane laskesuusatamisega, kuid veelgi juhuslikum. Favoriit võib kukkuda iga hetk, sõitjate järjekord muutub pidevalt. Ja selleks, et finaali saada, tuleb vähemalt kolm korda väljuda enda sõidust esiotsas.

Suusakrossi eelsõidud ja finaalid toimuvad 20. (meeste sõidud, mis on kiiremad, seega ka huvitavamad) ja 21. (naiste sõidud) veebruaril.

Kogu taliolümpia ajakava asub siin.



P.S. Kui keegi küsib, miks näiteks jäähoki või lumelauasõit sellest loetelust välja jäid, siis lohutan teid teadmisega, et nad olid väga lähedal nimekirja pääsemisega (eriti jäähoki), kuid valik sai tehtud seekord teiste alade kasuks, mis nii palju kajastamist meedias tavaliselt ei leia, ehkki on põnevad. Hea küll, curlingu puhul on kuidas kellelegi. Loodan, et hoolimata ülimalt nõrkadest medališanssidest leiavad tee taliolümpia juurde mitmed noored, sest Sotši olümpiast võib tulla üks kõige üllatavamaid suurvõistlusi läbi aegade. Näiteks ilutulestik ei käivitu lõputseremoonial. Või temperatuur on terve olümpia vältel plussis, mis on väga-väga tõenäoline. Või Putin lendab jetpack'iga kõrgele areeni kohale, et olümpiatuli ise süüdata, nagu õigele juhile kohane. Unistada ju võib.